Üks kristluse alustõdesid kõlab: see mis on tõde Kristuse jaoks ja Tema elus peab olema tõde ka kõikidele neile, kes on „Kristuses“. Nii nagu Kristuse surm tegi lõpu igasugusele suhtele patuga, tuleb ka meil katki raiuda kõik patusidemed ( s 1). Nii nagu on erinevus „enne“ ja „pärast“ reklaami, peab meiegi eluviisis ilmnema märkimisväärne erinevus selles kuidas elasime enne ning kuidas elame nüüd. Kui see tähendab, et peame ohverdama ehk isegi mõne sõprussuhte, sest ei saa enam kaasa teha kõike seda mida enne olime harjunud tegema – siis olgu nii. Ärgem siis raisakem enam mingit aega kurjadele või halbadele püüdlustele ( s 3). Meie vastutus Jumala ees on mõõtmatult olulisem kui ükski inimlik sõprussuhe.

Salm 6 võib olla viide tagasi Kristuse kuulutusele „vangis olevaile vaimudele“ ( 3:19); või lihtsalt tähendada, et evangeeliumi ei kuulutata mitte ainult elavatele, Peetruse kirja saajatele, vaid ka uskujatele, kes juba olid surnud. Mõlemal juhul on see oluline meeldetuletus sellest et evangeelium on hea sõnum igale põlvkonnale. Viimane lõik algab dramaatilise meeldetuletusega sellest, et kristlase elus ei saa olla kohta enesega rahulolule ( s 7). Aega on vähe ning ülesanne pakiline. Kuigi Kristuse taastulemine võib näida meile kauge, on see ometi alati ka „lähedal“ ( Rm 13:12; Jk 5:8), mõjutades kogu meie eluviisi. Nii arvab Peetrus, et see peaks suunama kõiki selliseid parktilisi valikuid nagu meie palveelu; meie suhted, oma kodu kasutamine ning armuandide rakendamine ( s 7-10). Suur helilooja JS Bach tavatses signeerida oma teoste käsikirjad ”SDG” ( Soli Deo Gloria – Üksnes Jumalale kuulugu au). Sama moto peaks juhtima meie elusid ( s 11).