Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Pt 4:1-11
Kristlase elust ja kannatusest1Et nüüd Kristus on ihulikult kannatanud, relvastuge teiegi sellesama meelsusega, sest kes on kannatanud ihulikult, see on lakanud patustamast,
2nii et ta maises elus allesjäänud aega ei ela enam inimlike himude, vaid Jumala tahtmise järgi.
3Sest te olete minevikus küllalt palju aega mööda saatnud paganate tahtmist täites, elades kõlvatuses, himudes, purjutamises, prassimistes, joomingutes ja sündsusetutes ebajumalateenistustes.
4Just seepärast nad võõrastavad, et te nendega ei jookse kaasa sellesama ulaelu voolus ja teotavad teid,
5nemad, kes peavad aru andma sellele, kes on juba valmis tulema kohut mõistma elavate ja surnute üle.
6Sest just selleks on ka surnutele kuulutatud evangeeliumi, et nende üle mõistetaks kohut küll nagu inimeste üle lihas, aga nad elaksid vaimus nagu Jumal.7Aga kõigi asjade lõpp on lähedal. Olge siis arukad ja kained palveteks.
8Üle kõige olgu püsiv teie omavaheline armastus, sest "armastus katab kinni pattude hulga".
9Olge üksteise vastu külalislahked ilma nurisemata!
10Teenigu igaüks teisi selle andega, mille ta on saanud, nagu Jumala mitmesuguse armu head majapidajad.
11Kui keegi räägib, siis ta rääkigu nagu Jumala sõnul, kui keegi teenib, siis teenigu nagu selle jõuga, mille Jumal annab, nõnda et Jumal saaks kõigiti austust Jeesuse Kristuse kaudu, kelle päralt on kirkus ja võimus igavesest ajast igavesti! Aamen.
Üks kristluse alustõdesid kõlab: see mis on tõde Kristuse jaoks ja Tema elus peab olema tõde ka kõikidele neile, kes on „Kristuses“. Nii nagu Kristuse surm tegi lõpu igasugusele suhtele patuga, tuleb ka meil katki raiuda kõik patusidemed ( s 1). Nii nagu on erinevus „enne“ ja „pärast“ reklaami, peab meiegi eluviisis ilmnema märkimisväärne erinevus selles kuidas elasime enne ning kuidas elame nüüd. Kui see tähendab, et peame ohverdama ehk isegi mõne sõprussuhte, sest ei saa enam kaasa teha kõike seda mida enne olime harjunud tegema – siis olgu nii. Ärgem siis raisakem enam mingit aega kurjadele või halbadele püüdlustele ( s 3). Meie vastutus Jumala ees on mõõtmatult olulisem kui ükski inimlik sõprussuhe.
Salm 6 võib olla viide tagasi Kristuse kuulutusele „vangis olevaile vaimudele“ ( 3:19); või lihtsalt tähendada, et evangeeliumi ei kuulutata mitte ainult elavatele, Peetruse kirja saajatele, vaid ka uskujatele, kes juba olid surnud. Mõlemal juhul on see oluline meeldetuletus sellest et evangeelium on hea sõnum igale põlvkonnale. Viimane lõik algab dramaatilise meeldetuletusega sellest, et kristlase elus ei saa olla kohta enesega rahulolule ( s 7). Aega on vähe ning ülesanne pakiline. Kuigi Kristuse taastulemine võib näida meile kauge, on see ometi alati ka „lähedal“ ( Rm 13:12; Jk 5:8), mõjutades kogu meie eluviisi. Nii arvab Peetrus, et see peaks suunama kõiki selliseid parktilisi valikuid nagu meie palveelu; meie suhted, oma kodu kasutamine ning armuandide rakendamine ( s 7-10). Suur helilooja JS Bach tavatses signeerida oma teoste käsikirjad ”SDG” ( Soli Deo Gloria – Üksnes Jumalale kuulugu au). Sama moto peaks juhtima meie elusid ( s 11).
Selle kommentaari autor: Brian Hoare