Loe läbi alltoodud kirjakoht: 4Ms 20
Vesi kaljust1Ja Iisraeli lapsed, terve kogudus, tulid esimeses kuus Siini kõrbe ja rahvas asus Kaadesisse. Seal suri Mirjam ja ta maeti sinna.
2Kogudusel aga ei olnud vett. Siis nad kogunesid Moosese ja Aaroni vastu.
3Ja rahvas riidles Moosesega, nad rääkisid ning ütlesid nõnda: "Oleksime ometi meiegi hinge heitnud, siis kui meie vennad hinge heitsid Issanda ees!
4Miks tõite Issanda koguduse, meid ja meie loomad, siia kõrbe surema?
5Miks tõite meid ära Egiptusest, tuues meid siia pahasse paika? Ei ole see vilja ega viigimarja, viinapuu ega granaatõuna paik, ja joomiseks ei ole vett!"
6Aga Mooses ja Aaron tulid rahvakogu eest kogudusetelgi ukse ette ja heitsid silmili maha. Siis ilmutas ennast neile Issanda auhiilgus.
7Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:
8"Võta kepp ja kogu kokku kogudus, sina ja su vend Aaron, ja öelge nende nähes kaljule, et see annaks vett! Sina too neile kaljust vesi välja ning jooda kogudust ja nende loomi!"
9Siis Mooses võttis Issanda eest kepi, nagu teda oli kästud.
10Ja Mooses ja Aaron kogusid koguduse kalju ette; ja ta ütles neile: "Kuulge nüüd, te vastupanijad! Kas peame tooma teile vee välja sestsamast kaljust?"
11Siis Mooses tõstis oma käe üles ja lõi oma kepiga kaks korda kaljut, ja palju vett tuli välja ning kogudus ja nende loomad said juua.
12Aga Issand ütles Moosesele ja Aaronile: "Sellepärast et te ei uskunud minusse ega pidanud mind pühaks Iisraeli laste silme ees, ei saa teie viia seda kogudust sellele maale, mille mina neile annan!"
13See oli Meriba vesi, kus Iisraeli lapsed riidlesid Issandaga ja tema näitas ennast neile pühana.Edomlaste vaenulikkus14Kaadesist läkitas Mooses käskjalad Edomi kuninga juurde: "Nõnda ütleb su vend Iisrael: Sina tead kõiki raskusi, mis meid on tabanud,
15et meie vanemad läksid alla Egiptusesse ja me asusime kaua aega Egiptuses ja et egiptlased tegid kurja meile ja meie vanemaile.
16Aga me kisendasime Issanda poole ja tema kuulis meie häält ning läkitas ingli, kes tõi meid Egiptusest välja. Ja vaata, me oleme Kaadesis, linnas su maa piiril.
17Luba meid nüüd oma maast läbi minna! Me ei lähe läbi põldude ega viinamägede ja me ei joo kaevuvett. Me läheme kuningateed mööda ega pöördu paremat või vasakut kätt, kuni oleme läbinud su maa-ala."
18Aga Edom vastas temale: "Sa ei tohi läbi minna! Muidu ma tulen mõõgaga su vastu."
19Ja Iisraeli lapsed ütlesid temale: "Me läheme maanteed mööda ja kui me joome su vett, mina ja mu loomad, siis ma maksan selle eest. Ei midagi muud, kui et võiksin jala läbi minna!"
20Aga tema vastas: "Sa ei tohi läbi minna!" Ja Edom läks välja tema vastu hulga rahva ja kindla käega.
21Kui Edom keeldus lubamast Iisraeli oma maa-alast läbi minna, siis Iisrael pöördus temast eemale.Aaroni surm Hoori mäel22Ja nad läksid teele Kaadesist. Ja Iisraeli lapsed, terve kogudus, tulid Hoori mäe juurde.
23Ja Issand rääkis Moosese ja Aaroniga Hoori mäe juures Edomi maa piiril, öeldes:
24"Aaron koristatakse oma rahva juurde, sest ta ei pääse sellele maale, mille ma annan Iisraeli lastele, sellepärast et te Meriba vee juures olite tõrksad mu käsu vastu.
25Võta Aaron ja tema poeg Eleasar ja vii nad Hoori mäele!
26Võta Aaronil riided seljast ja pane need selga ta pojale Eleasarile! Aaron koristatakse ära ja ta sureb seal."
27Ja Mooses tegi nõnda, nagu Issand käskis, ja nad läksid üles Hoori mäele terve koguduse nähes.
28Ja Mooses võttis Aaronil riided seljast ning pani need selga ta pojale Eleasarile. Ja Aaron suri seal mäeharjal, aga Mooses ja Eleasar astusid mäelt alla.
29Ja kui terve kogudus nägi, et Aaron oli hinge heitnud, siis nad nutsid Aaroni pärast kolmkümmend päeva, kogu Iisraeli sugu.
Korduvalt oli Mooses, kindel olles Jumala juhtimises, alustanud teed minnes rahva ees kui pilv leeri kohalt tõusis ning (2Ms 40:36). Sama korduvalt oli ta ahastuses murtuna Jumala ees seisnud andeks paludes rahva nurisemist ja mässamist. Kaadesis oli ta vastakuti põuaga, Mirjami surmaga, Edomi vastuseisga ja - jälle! - inimeste mässumeelse nurisemisega. Loe salme 3-5 enesele kõva häälega. Neis peitub omalaadne absurdne koomika - rahvas soovib, et oleks surnud või tagasi Egiptuse orjuses; nad väidavad et Mooses on Jumala reetnud juhtides nad eksiteele; nad vinguvad viigimarjade, viinamarjade ja granaatõunte vähesuse pärast - seda kõike enne kui üldse mainivad vett!
Mooses, kellele anti nägemus Jumal aust (s 6), teab, et taas ilmutab Jumal ka rahvale oma väge ja võimsust. Ja ikkagi ei hoia see teda oma Jumalat reetmast. Kui võrdled 8.salmi 10ja 11 salmiga näed kuidas ilmneb Moosese viha rahva vastu, kui ta võtab ome sündimise vastutus enese peale - Jumalast lahus- “kas meie peame teile vee välja tooma sellestsamast kaljust?” Ja nii sulgub Kaananimaa tee ka tema ees.
Kuidas tuleme meie toime oma viha ja ärritusega näiteks kodus või töökohtadel? Stressi ja surve rohkus tänapäeva elus teeb välitmatuks oma rahu kaotamise või allasurutud kibeduse kogunemise meie hinges. Ja nii on meil vältimatu vajadus leida mingi vaimulikpraktika, distsipliin mis aitaks väljutada viha kuid ei saadaks meid pattu tegema.
Kuidas siis toimime ettetulevate takistustega - kas pereplaanides või karjääri arendamisel või ka misjonikutse täitmisel? Kui asjad ei kulge nii nagu plaaninud oleme? Kas hakkame võitlema takistuste vastu, otsime teis teed? Kui Edom blokeeris Moosese poolt valitud tee -siis ei hakanud Mooses võitlema nendega vaid poorvis olukorda lahendada diplomaatilisel teel. Kui see ebaõnnestus viis ta rahva Hoorebi mäe suunas kus ootas neid järjekordne mure ( s 22-29).
Mõnikord tuleb ette olukordi, kus ühe inimese (siin Edomi kuninga) põikpäisus lükkab kõik plaanid ikkagi ümber. Ja siis võivad inimeste reaktsioonid olla vägagi ettearvamatud. Ja siis võivad tulla hoopis ootamatud lahendused Jumala käest. Siin oli selleks Aaroni surm. See muutis nuriseva rahva nutvaks rahvaks.
Ka meie jaoks on ainuke kindel asi siin maailmas see, et me kõik sureme. Olenemata meie oma plaanidest või vastutulevaist põikpeadest. Küsimus on vaid selles, mis meist siis edasi saab. Ja selles küsimuses ei ole meil taas mingit muud võimalust kui toetuda Jumalale. Sest Jumal on alguse ja lõputa, s.t igavene, järelikult kindel. Talle ei ole väljapääsmatuid olukordi.
Nii oleks vägagi mõistlik otsida kindlat tuge kindlatelt asjadelt ning ehitada oma elu nendele. Kas oleme siis juhid või mitte. Jumal on kõikjal, nii ajaliselt kui ruumiliselt. Ja see Jumal on oma armus võtnud nõuks meid, inimesi, pühendada oma saladustesse. Ta tahab meile anda kindluse. Siit ka hämmastav juhtimine Jumala poolt (s 23). Issand ise räägib!
Selle kommentaari autor: APÜ