Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 23:1-11
Paulust kuulatakse üle Suurkohtus1Paulus vaatas aga ainiti Suurkohtu poole ja ütles: "Mehed-vennad, mina olen Jumala ees elanud tänini igati puhta südametunnistusega."
2Aga ülempreester Hananias käskis lähedalseisjaid lüüa talle vastu suud.
3Siis Paulus ütles temale: "Küll Jumal lööb ka sind, sa lubjatud sein! Sina istud siin, et mõista minu üle kohut Seaduse järgi, ise aga käsid vastu Seadust mind lüüa?"
4Lähedalseisjad aga ütlesid: "Kas sa häbistad Jumala ülempreestrit?"
5Siis lausus Paulus: "Ma ei teadnud, vennad, et ta on ülempreester; on ju kirjutatud:
"Sa ei tohi oma rahva ülemast rääkida halvasti.""
6Kuna Paulus teadis, et osa neist oli sadusere ja teine osa varisere, siis ta hüüdis Suurkohtus: "Mehed-vennad, mina olen variser, variseri poeg. Minu üle mõistetakse kohut lootuse ja surnute ülestõusmise pärast!"
7Aga niipea kui ta seda oli öelnud, tõusis variseride ja saduseride vahel tüli ja koosolek jagunes kaheks.
8Sest saduserid ütlevad, et ülestõusmist ja ingleid ja vaime ei olevatki, variserid tunnistavad aga neid kõiki.
9Siis tekkis suur lärm, ja mõned kirjatundjad variseride poolelt tõusid ja vaidlesid ägedalt ning ütlesid: "Meie ei leia midagi paha selles inimeses. Võib-olla ongi vaim või ingel temaga rääkinud."
10Aga kui tüli läks suureks, kartis ülempealik, et nad Pauluse lõhki rebivad, ja käskis sõjaväel alla minna, et Paulus nende keskelt ära võtta ja kindlusse viia.
11Aga järgmisel ööl seisis Issand ta juures ning ütles: "Ole julge! Nagu sa minust oled tunnistanud Jeruusalemmas, nõnda pead sa tunnistama ka Roomas!"
Kas oled närvis, kui keegi helistab ja palub rääkida oma usust? Meid on kutsutud alati andma selgitusi selle kohta, mis lootus meil on. Oleks hea, kui mõtleksime selle läbi ja arvestaksime olukorraga, et meil tuleb sellest rääkida regulaarselt.
Kui me oleme silmitsi kasvava intellektuaalse ja emotsionaalse vaenuga kristliku usu suhtes, peaksime olema valmis esitama põhjendatud argumente, miks meie usk on hea ja õige. Teisalt, Jeesus rääkis oma jüngritele, et neid ootabki tagakiusamine, ja sellises olukorras pole vaja loota mitte koostatud kõnele, vaid lihtsalt oodata sõnu, mis meile antakse. Kas Paulus arvab, et ta on siin esimeses või teises olukorras?
Ta paistab olevat mõelnud selle üle. Tema strateegia rääkida aramea keelt töötas, et saada tähelepanelikult kuulama neid, kes oleks võinud oodata impeeriumi ametlikus keeles kõnet, mitte nende südamete keeles. Ta on rääkinud oma loo ennegi, erinevates olukordades ja erinevatel põhjustel. Paulusesse suhtuti tihti kahtlustavalt, sest ta oli kristlasi taga kiusanud sarnaselt Rooma võimudele. Rääkida lugu on osa tema strateegiast, nagu ka mis tahes ametlike, legaalsete või filosoofiliste argumentide kasutamine.
Tõepoolest, kõik need strateegiad on avatud kristlastele nüüd, kui nad on asjakohased, kuid meie tänane väljakutse võiks olla mõelda ka selle üle, kuidas rääkida oma isiklik lugu. On see muutunud aastate jooksul väsinuks või on see täis usulisi klišeesid? See võiks olla kõige veenvam ja ligitõmbavam vahend, mis meil on.
Selle kommentaari autor: Roger Pooley