Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 25:13-27
Paulus kohtub kuningas Agrippaga13Aga mõni päev hiljem saabusid Kaisareasse kuningas Agrippa ja Berenike Festust tervitama.
14Kui nad olid juba mitu päeva seal viibinud, jutustas Festus kuningale Pauluse lugu: "Feeliks on jätnud vangi ühe mehe,
15kelle vastu mu Jeruusalemmas oleku ajal juudi ülempreestrid ja vanemad esitasid ametliku avalduse ja palusid tema surmamõistmist.
16Ma vastasin neile, et roomlastel ei ole kombeks ühtegi inimest anda hukkamiseks, enne kui süüdistatav saab võimaluse seista silm silma vastu süüdistajatega ja kosta enda eest kaebuse vastu.
17Kui nad siis siia tulid, istusin ma viivitamata järgmisel päeval kohtujärjele ning käskisin mehe ette tuua.
18Aga süüdistajad, kes seisid ta ümber, ei suutnud tema vastu esitada ühtki süüdistust niisugustes kuritegudes, nagu mina oletasin,
19vaid neil oli temaga mõningaid vaidlusküsimusi nende oma usuviisi suhtes ja kellegi surnud Jeesuse suhtes, kelle Paulus väitis elavat.
20Olles aga nõutuses nende vaidluste asjus, küsisin ma, kas ta ei tahaks minna Jeruusalemma ja seal lasta kohut mõista enese üle neis asjus.
21Aga kui Paulus nõudis, et teda kinni peetaks Tema Majesteedile otsustamise jätmiseks, siis ma käskisingi teda kinni pidada, kuni ma võin ta saata keisri juurde."
22Siis ütles Agrippa Festusele: "Minagi tahaksin seda inimest kuulda." Festus lausus: "Sa saad teda kuulda juba homme."
23Järgmisel päeval tulid Agrippa ja Berenike suure toredusega ja astusid kohtusaali koos ülempealikute ja linna eriti tähtsate meestega. Siis toodi Festuse käsul Paulus
24ja Festus lausus: "Kuningas Agrippa ja kõik mehed, kes te meiega siin olete! Te näete siin seda, kelle pärast terve juutide kogukond on mulle peale käinud Jeruusalemmas ja siin, karjudes, et ta ei tohi enam ellu jääda.
25Mina aga leidsin, et ta pole teinud midagi surma väärivat. Et ta aga ise nõudis Tema Majesteedi kohut, siis ma otsustasin ta sinna saata.
26Kuna mul ei ole midagi kindlat tema kohta isandale kirjutada, seepärast ma olen toonud ta teie ette ja eriti sinu ette, kuningas Agrippa, et mul pärast juurdlust oleks midagi kirjutada.
27Sest mulle näib mõttetuna lähetada vangi ilma tema kohta käivaid süüdistusi osutamata."
Veel enne Pauluse saatmist Rooma tulid Kaisareasse Festusele visiiti tegema Agrippa ja Berenike. Tegemist oli Heroodes Agrippa II-ga, kelle isa Agrippa I figureerib Ap 12. Berenike oli Agrippa II õde. Agrippast on teada, et ta oli väga Rooma-meelne ja püüdis igati hoida oma alamaid roomlastele vastu hakkamast. Samas oli ta ka väga hästi kursis judaismi ja selle tavadega - ning tema võimuses oli ka määrata juutide ülempreester. Seega on loogiline, et Festus temalt Pauluse kohtuasjas nõu küsis, sest nagu Festuse enda väljendusest paistab (s. 18-19) - ei pidanud ta Pauluse vastu esitatud süüdistusi küll surmamõistmise vääriliseks. Samuti jäid talle selgusetuks juudi ülempreestrite üliemotsionaalsed (s. 24 - "terve juutide kogukond on mulle karjudes peale käinud"...) süüdistused antud asjas. Seetõttu küsiski Festus Agrippalt nõu, soovides saada rohkem selgust, et kirjutada ettekanne keisrile.
Loetud tekst iseloomustab Festust mõneti. Ta oli kohusetruu ametnik, kes tundis hästi Rooma seadust ja kohtupraktikat. Uuest Testamendist on teada mitmeid temasarnaseid roomlasi, näiteks Kapernauma sõjapealik (Mt 8:5-10), Jeesuse ristilöömist juhtinud pealik (Lk 23:47), Korneelius (Ap 10). Nad olid ausad ja õiglased mehed.
Nägemata Paulusel süüd, ei tahtnud Festus teda karistada ega ka küllaldase põhjenduseta keisri ette saata (s 20, 25-27).
Kulisside taga aga näeme tegelikult Jumala tõotust, mis oli täide minemas - aga hoopis teisel viisil kui Paulus seda võibolla ette kujutas. Tuletame meelde, et peale eelmist suurt kokkupõrget juudi ülematega Jeruusalemma suurkohtu ees, oli Paulust külastanud Issanda ingel, kes teda kinnitas, öeldes - "Ole julge! Nagu sa minust oled tunnistanud Jeruusalemmas, nõnda pead sa tunnistama ka Roomas!" (Ap 23:11). Nüüd oligi Paulus teel Rooma, aga veel enne - oli Jumal talle valmistanud uskumatu võimaluse tunnistada Kristusest ülikutest, kuningatest ja "linna eriti tähtsatest meestest" (s. 23) koosneva publiku ees - võimalus, mida tõenäoliselt kuidagi teisiti ei oleks avanenud.
Sellel kõigel oli vaid üks väike miinuspool - Paulus oli vangis ja tema enda rahva juhid nõudsid ta surmamõistmist. See pole tõenäoliselt just kõige toredam olukord, kus olla - kes meie seast tunneks ennast piisavalt "vaimulikult" ja hästi, et maailma valitseva Rooma impeeriumi ülikute ees sellises olukorras evangeeliumi kuulutada? Ometi jääb kõlama ingli julgustus: "Ole julge!" - milles väljendub ka kinnitus, et kõik on korras, Jumal on sinuga - kõik läheb Tema plaani kohaselt. Ole lihtsalt julge ja mine lõpuni sellel teel, kuhu Ta sind on juhtinud. Isegi kui väliselt tundub, et see tee läheb otsejoones surma. Usalda Tema sõna ja juhatust. Ja edasi lugedes me näeme, et Paulus läks Jumalaga lõpuni.
Selle kommentaari autor: APÜ