Loe läbi alltoodud kirjakoht: Fl 1:12-26
Pauluse igatsusest saada Kristuse juurde12Vennad, ma tahan, et te teaksite: see, mis minuga on toimunud, on evangeeliumile tulnud pigem kasuks,
13nii et kogu kohtukojale ja kõigile muudele on saanud avalikuks, et ma olen vangis Kristuse pärast.
14Enamik vendi Issandas on söandanud mu vangipõlve tõttu hakata veel suurema julgusega ja kartmatumalt rääkima Jumala sõna.
15Mõned küll kuulutavad Kristust kadeduse ja riiu pärast, mõned aga ka heast tahtest.
16Ühed teevad seda armastusest, teades, et ma viibin siin evangeeliumi eest kostmiseks,
17teised kuulutavad aga Kristust kiusu pärast, mitte puhta meelega, arvates võivat suurendada mu vangipõlve viletsust.
18Aga mis sellest! Kui Kristust kuulutatakse igal kombel, olgu tagamõttega, olgu tõemeeli, siis selle üle ma rõõmustan. Kuid tahan ka edaspidi rõõmustada,
19sest ma tean, et see tuleb mulle päästeks teie eestpalve ja Jeesuse Kristuse Vaimu abi kaudu
20minu ootust ja lootust mööda, et ma ei jää häbisse milleski, vaid et - nagu alati, nii ka nüüd - Kristus saab täiesti avalikult ülistatud minu ihus, olgu elu või surma läbi.
21Jah, mulle on elamine Kristus ja suremine kasu!
22Aga kui ihus elamine toob mu tööle vilja, siis ma ei tea, kumba valida.
23Mind paeluvad mõlemad. Ma himustan siit lahkuda ja olla Kristusega, sest see on väga palju parem,
24ent ihusse jäämine on vajalikum teie pärast.
25Ja selles veendunult ma tean, et jään elama ja jään teie kõikide juurde teie usu edenemiseks ja rõõmuks,
26et teie kiitlemine Kristuses Jeesuses rohkeneks minu kaudu selle tõttu, et ma tulen tagasi teie juurde.
Vaatamata elu rõõmudele ning kõrghetkedele, ei õnnestu kellelgi täielikult põgeneda kõiksuguste hädade ja murede “reaalsusest”. Ebatäiuslikus maailmas tundub just too reaalsus mõnede puhul suurem kui teiste eludes. Nii ei ole küsimus, kas, või kui palju, vaid kuidas, me neile olukordadele reageerime.
Paulus pakub siin oma Filipi kristlastest sõpradele ühe reageerimismudeli nende olukorras tolles Rooma koloonias, kus valitses sügav lojaalsus filiplaste “Isanda ja päästja” keisri vastu - ja see mudel on rõõm.
Esmapilgul paneb see Pauluse sõnum vaimselt terve inimese sisemiselt vingerdama. Inimesed kes “armastavad kannatada” on enamasti äärmiselt igavad. Paulus aga ei ole Pollyanna, pimedalt optimistlik isegi kõige hullemates tingimustes. Pigem on Paulus realist - tema vangistus oli unustamatu reaalsus; on võimalik peaaegu tajuda ahelaid ta randmete ümber, kui ta mainib neid selles lõigus lausa 3 korda.
Erinevus Pauluse ja enamiku meie vahel seisneb pigem Pauluse fookuses, mis alati oli suunatud evangeeliumi edasiviimisele (s 12).
Pauluse vangisolekul seal keiser Nero palee ligidal, on 2 tagajärge: Nero väljavalitud erisõdalane oli Pauluse külge aheldatud ööl ja päeval ning ei pääsenud kuhugi evangeeliumi kuulmisest. “Miks sa siin oled, ütle! Mille eest? Ristilöödud juudi Messia pärast?! Ei või olla!!” Aga just seda Paulus väitis ning kirja lõpus ühinevad Pauluse tervitustega ka mõned Nero kaaskondlased, saates tervitusi Filipisse.
Nii võib Paulus rõõmustada, isegi kui mõned usklikud Roomas tahavad talle valu valmistada. Aga meie jaoks, kes enamuses kõik saame viibida väljapool vanglaseinu, kas evangeelium on samuti kõige algus ja lõpp? Just seda eeskuju näitas Paulus filiplastele nonde “rahulolematuse talves” ning näitab ka meile.
Selle kommentaari autor: Gordon Fee