Palve on eluliin usklike ja Jumala vahel; kuid paljude kristlaste jaoks muutub palve sageli vormeliks: “anna andeks ja anna mulle”, kus “anna mulle” tingib selle, et inimene ütleb “andesta mulle”. Tänulikkus aga on ehtsa kristliku elu esimene tunnus ja Paulus on väga innukas oma tänu Jumalale välja ütlema. See oligi tema komme - alati alustada oma kirjua tänuga Jumalale kõikide pöördunute eest.
Meie tähelepanu peaks pälvima Pauluse tänu fookus. Kui sa kirjutad sõpradele, kes on suutnud su misjonitööd toetada - siis võiks eeldada et esimese asjana mainitakse kirjas seda. Aga mitte Paulus, vaid tal on olulised põhjused, miks mainida sõprade andi alles kirja lõpus, kus ta pöördub Jumala poole palvega, et Jumal tasuks ka kõik sõprade vajadused ülevoolavalt, vastavalt oma rikkusel,e mida näeme Jeesuses Kristuses (4:19).
Aga mille eest oleme meie täna, päeva alguses -ja ka lõpus- tänulikud? On need “asjad” , või annid, või meeldivad olukorrad või vastatud palved? Need kõik on igapäevaseks tänuütlemiseks kohased teemad, kuid kui vaadata Paulust, siis tema on eriliselt tänulik kahe asja eest: filiplaste endi, kui oma vendade ja õdede eest; teiseks pikaajalise koostöö eest filiplastega evangeeliumi kuulutamisel mujal Euroopas.
Selline täpselt määratletud tänulikkus paneb ka täpselt ja asjakohaselt palvetama. Palvetades kogukonna eest, milles on esile tõusnud pinge, palub Paulus, et nende “armastus enam ja enam kasvaks”, et nad oskaksid lihtsalt hea hulgast valida parima ning seetõttu oleksid võimelised ühinema temaga Kristuse kirkuse ilmsiskssaamise päeval.
Samamoodi ka meie, kui palvetame pereliikmete ja sõprade pärast, koguduse juhtide ja töötegijate , misjonäride ning naabrite eest - olgu meie palve rohkem ja täpsem kui pelgas “õnnista neid”. Olgu Püha Vaim see, kellel laseme end juhtida täpsete palveteni erinevail viisidel kõikide armsate eest kes meil on südamel.