Loe läbi alltoodud kirjakoht: Fl 2:12-18
Jumala laste laitmatust elust12Nõnda siis, mu armsad, otsekui te olete ikka olnud kuulekad, ärge olge seda ainult siis, kui ma olen kohal, vaid veel kindlamalt nüüd minu äraolekul; valmistage endile päästet kartuse ja värinaga!
13Sest Jumal on see, kes teis tegutseb, et te tahate ja toimite tema hea nõu kohaselt.
14Tehke kõik nurisemata ja vaidlemata,
15et te oleksite laitmatud ja puhtad, veatud Jumala lapsed keset põikpäist ja rikutud sugupõlve, kelle seas te paistate nagu tähed maailmas,
16pidades kinni elusõnast. Nii saan kiidelda Kristuse päeval, et ma ei ole tühja jooksnud ega tühja vaeva näinud.
17Ja kuigi minu veri peaks joogiohvrina valatama teie usu ohvri ja teenistuse peale, ma rõõmustan ja olen rõõmus koos teie kõikidega.
18Niisamuti siis rõõmustage ka teie ja olge rõõmsad koos minuga!
Roomas olles valvas nii ööl kui päeval Paulust sõdur, kellega teda ühendas kett, mille üks ots oli kinnitatud valvuri randme külge ja teine ots Pauluse randme külge. Kahe aasta jooksul valvasid Paulust paljud erinevad sõdurid. Milline võimalus Paulusele! Kindlasti sugenes valvurite ja Pauluse vahel vestlus, mille käigus sai ta kuulutada rõõmusõnumit Rooma armee parimale rügemendile. Samas oli tal võimalus jagada julgustust Filippi ja teistelegi kogudustele (s 14).
Paulus jagas evangeeliumi kuulutajad kahte gruppi:
need, kelle südames põles Püha Vaimu tuli, kes kuulutasid evangeeliumi selleks, et rõõmusõnum leviks;
need, kes tegid seda autori sõnul “kiusu pärast”. Olles Paulusele kadedad, püüdsid nad kuulutamisega talle kahju teha.
Paulus lõpetab hüüdega: ”Aga mis sellest!” Teda ei häiri see, tema vangipõlve viletsust püütakse suurendada. Talle on tähtis, et kõik inimesed saaksid kuulda Jumala rõõmusõnumit. Mil viisil see toimub, pole oluline.
Paulusel on vangistuses ka kaks kindlat toetust:
Sõprade palved. Erinevates kirjades palub ta korduvalt koguduste ja sõprade eestpalveid (1Tm 2:25; 2Kr 1:11). Miks? Sest ta teadis, et ei tema ega ka teised suuda midagi ilma Jumala abita.
Paulus teadis, et Püha Vaimu kohalolu aitab tal erinevate olukordadega toime tulla. See on Jeesuse tõotuse täitumine (Mt 28:20).
Paulus polnud kindel, kas teda ootab märtrisurm, kuid oli kindel ühes – ta tahtis, et Kristus võiks saada tema läbi austatud igal viisil. Salmis 20 kasutatud sõna “ootus” on tõlge kreekakeelsest unikaalsest sõnast, mis piltlikult tähendab ‘sirutama kaela, et heita pilk tulevikku’. Pauluse mureks polnud tema saatus, vaid see, millise tunnistuse ta jätab oma Issandale. Seepärast oleks ta tahtnud piiluda tulevikku, et ennast Kristuse tahte kohaselt tulevaseks ette valmistada. Ta teadis, et kui ta sureb märtrisurma, saab Kristus selle läbi austatud, aga ka, et Filippi kogudus vajas teda elavana. Neis erinevais olukordades aitas tal kindlaks jääda teadmine oma elu eesmärgist: Kristuse austamine kõiges.
Oskad sa leida Jumala tahte ka oma kannatustes ja vaadata enese ümber otsekui Pauluse silmadega? Tihti ei suuda me seda, kuid Jumal ootab, et me astuksime välja oma enesekesksest maailmast ja järgiksime Teda - ennast ohverdades.
Selle kommentaari autor: APÜ