Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Sm 6: 1-23
Taavet läheb seaduselaegast tooma1Ja Taavet kogus taas kokku kõik Iisraeli valitud mehed, kolmkümmend tuhat.
2Ja Taavet võttis kätte ning läks koos kogu rahvaga, kes oli tema juures, Juuda Baalasse, et tuua sealt Jumala laegas, mille juures hüütakse appi nime, vägede Issanda nime, kes istub keerubite peal.
3Ja nad vedasid Jumala laegast uue vankriga ning tõid selle ära künkal asuvast Abinadabi kojast; Ussa ja Ahjo, Abinadabi pojad, juhtisid seda uut vankrit.
4Nõnda tõid nad ära Jumala laeka künkal asuvast Abinadabi kojast, ja Ahjo käis laeka ees.
5Ja Taavet ja kogu Iisraeli sugu tantsisid Issanda ees igasugu küpressipuust mänguriistadega: kannelde, naablite, trummide, käristite ja simblitega.
6Aga kui nad jõudsid Naakoni rehealuse juurde, pani Ussa oma käe Jumala laeka külge ja haaras sellest kinni, sest veised tahtsid ümber ajada.
7Siis Issanda viha süttis põlema Ussa vastu ning Jumal lõi tema eksimuse pärast sinna maha ja ta suri seal Jumala laeka juures.
8Aga Taavet vihastas, et Issand oli Ussa lõhki rebinud; ja ta pani sellele paigale nimeks Perets-Ussa, nagu see on tänapäevani.
9Ja Taavet kartis sel päeval Issandat ning ütles: "Kuidas võib Issanda laegas tulla minu juurde?"
10Ja Taavet ei tahtnud lasta Issanda laegast tuua enese juurde Taaveti linna, vaid laskis sel pöörduda gatlase Oobed-Edomi kotta.
11Ja Issanda laegas jäi gatlase Oobed-Edomi kotta kolmeks kuuks; ja Issand õnnistas Oobed-Edomit ja kogu ta koda.Seaduselaegas jõuab Jeruusalemma12Kui kuningas Taavetile jutustati ja öeldi: "Issand on õnnistanud Oobed-Edomi koda ja kõike, mis tal on, Jumala laeka pärast", siis Taavet läks ja tõi rõõmsa meelega Jumala laeka Oobed-Edomi kojast üles Taaveti linna.
13Kui Issanda laeka kandjad olid astunud kuus sammu, siis ohverdas ta härja ja nuumveise.
14Ja Taavet tantsis kõigest väest Issanda ees; Taavet oli riietatud ainult linasesse õlarüüsse.
15Ja Taavet ja kogu Iisraeli sugu tõid Issanda laeka üles hõisates ja sarve puhudes.
16Aga kui Issanda laegas jõudis Taaveti linna, vaatas Sauli tütar Miikal aknast välja ja nähes kuningas Taavetit hüppavat ja kargavat Issanda ees, põlgas ta teda oma südames.
17Kui Issanda laegas oli viidud ja asetatud ta paika keset telki, mille Taavet oli sellele püstitanud, siis ohverdas Taavet Issanda ees põletus- ja tänuohvreid.
18Ja kui Taavet oli lõpetanud põletus- ja tänuohvrite ohverdamise, siis ta õnnistas rahvast vägede Issanda nimel.
19Ja ta jagas kogu rahvale, kõigile Iisraeli hulkadele, niihästi meestele kui naistele, igaühele ühe leivakaku ning datli- ja rosinakoogi. Siis läks kogu rahvas ära, igaüks koju.
20Ja kui Taavet jõudis koju oma peret õnnistama, siis tuli Miikal, Sauli tütar, Taavetile vastu ja ütles: "Kuidas küll Iisraeli kuningas on täna ennast austanud, paljastades ennast täna oma sulaste teenijate silme ees nagu alp, kes sel kombel ennast täiesti paljastab!"
Iisraeli rahvale oli Jumala laegas Jumala ligiolu nähtavaks sümboliks nende keskel. Sellesse laekasse oli koondunud nende ajalugu rahvana, identieet ning suhe Jehoovaga, kes oli nad omale rahvaks valinud. Ja nüüd soovis kuningas Taavet tuua selle laeka Jeruusalemma. Tema igatsus oli muuta see linn mitte ainult poliitilise võimu trooniks vaid ka selle rahva jumalakummardamise keskpunktiks.
Just seepärast vääris laeka “kojutulek” ulatuslikke rahvuslikke pidustusi, ning ei keegi vähem kui kuningas ise juhtis rahvast selles ekstaatilises ülistuses. Vabastatud kuninglikest rõivastest ja tunnismärkidest, “tantsis ta Issanda ees”, järgnedes laekale kõiksuguste muusikariistade keskel millede hääl täitis kogu õhu. Kogu rahvas oli eufoorias - välja arvatud Miikal ( s 16)
Inimesed võivad olla mõnikord väga Miikali sarnased. Neil puudub ajalooltaju, ja mis hullem - neilt on röövitud vaimulik tunnetus Jumalast juhitud sündmuste tajumiseks ning väärtustamiseks. Kõige rohkem läheb neile korda väline dekoor, see kuidas teised midagi näha võiksid, ning mida inimesed võiksid öelda.
Taavet nautis Jumala ligiolu; Miikal suutis Taaveti suhtes ainult põlgust üles näidata, mõtlemata üldse “Kõigeväelisele”. Taavet tähistas ja pidutses - Miikal oli rahulolematu. Taavetis hakkas voolama rõõm ning armu üliküllus oma alamate vastu; Miikal aga sai täis vimma oma hinges, mis hakkas teda vaikselt eraldama Jumalat ja inimestest..
Võin kergesti samastuda armuandmise eufooriaga. 19.jaanuaril 2001 olin ühe ime pealtnägija, mis tõi ühtlasi esile “inimeste võimu” mu omal maal, Filipiinidel.
Meie väike rühm oli keset lava laulmas ning palvetamas et diskrediteeritud president saaks ametist maha võetud. Siis tulid rahva keskele kõrgeimand väejuhid, pakkudes rahvale oma teenuseid ning oma haardega sõna otsese mõttes presidenti vigastades. Viimaks pidi too ameti maha panema. Meie ja rahvas koos meiega tõstsime taevaste poole oma hõisked ning kiituslaulud. Tantsisime ja kallistasime, olime rõõmust meeletud! Imede ja üllatuste Jumal oli selle näiliselt võimatu pöörde siiskis teoks teinud.
Ta oli meie keskel ning polnud ühtegi põhjust, miks oleksime pidanud muu maailma ees põdema oma väljanägemist.
Selle kommentaari autor: Colin Sinclair