Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Sm 11: 14-27
Taavet ja Batseba14Aga hommikul kirjutas Taavet Joabile kirja ning andis selle Uurijale kaasa.
15Ja kirjas oli ta kirjutanud ning öelnud: "Pange Uurija kõige ägedama tapluse esirinda ja taanduge tema tagant, nõnda et ta lüüakse maha ja sureb!"
16Ja kui siis Joab linna piiras, pani ta Uurija paika, kus ta teadis olevat vahvaid mehi.
17Ja linna mehed tulid välja ning taplesid Joabi vastu; ja mõned rahva hulgast, Taaveti sulaseist, langesid, ja surma sai ka hett Uurija.
18Siis Joab läkitas käskjala ja andis Taavetile teada kogu tapluse loo.
19Ja ta käskis käskjalga, öeldes: "Kui oled kuningale jutustanud kogu tapluse loo
20ja kui siis kuninga viha tõuseb ja ta sinult küsib: Mispärast te läksite taplema nõnda linna ligi? Kas te ei teadnud, et nad ammuvad nooli müürilt?
21Kes lõi maha Abimeleki, Jerubbeseti poja? Kas mitte üks naine ei visanud müürilt pealmise veskikivi ta peale, nii et ta suri Teebesis? Mispärast läksite nõnda müüri ligi? - siis ütle: Ka su sulane hett Uurija on surnud."
22Ja käskjalg läks ning tuli ja jutustas Taavetile kõik, mille pärast Joab teda oli läkitanud.
23Ja käskjalg ütles Taavetile: "Et mehed said võimust meie üle, siis tulid nad väljal meile kallale, aga me tõrjusime nad kuni värava suuni.
24Siis kütid ambusid müürilt su sulaste peale ja kuninga sulaseist said mõningad surma; samuti on surnud ka su sulane hett Uurija."
25Siis Taavet ütles käskjalale: "Ütle Joabile nõnda: Ärgu olgu see asi su silmis paha, sest mõõk sööb niihästi ühe kui teise! Sõdi aga sina vahvasti linna vastu ja kisu see maha! Julgusta teda nõnda!"
26Kui Uurija naine kuulis, et ta mees Uurija oli surnud, siis ta pidas oma abikaasa pärast leinakaebuse.
27Ja kui leinaaeg oli möödunud, siis läkitas Taavet talle järele, võttis ta oma kotta ja ta sai Taaveti naiseks ning tõi temale poja ilmale. Aga see asi, mis Taavet oli teinud, oli Issanda silmis paha.
Mis see on, mis paneb meid parandama ühte vale asja järgmise halvaga? Kas me tõesti ei suuda näha kui sügavale oleme juba vajunud? Nagu poleks abielurikkumisest ja varjamiskatsest veel küll, plaanib Taavet nüüd selle mehe hukkamist, kelle vastu ta oli eksinud. Veelgi enam, kuna tal puudub võim kontrollida Batseba viljakust, või õõnestada Uurija lojaalsust, siis teeb ta veel ühe rumaluse ning annab end täiesti oma väeülema Joabi kätte. Uurija surm peab paistma ebaõnnestunud missioonina, mitte otseselt “omade tulena” aga siiski millegi sarnasena. Tundub, et Taavetile ei lähe isegi korda, et püüdes Uurijat tappa teiste inimeste kätega, peavad siis need teised maksma selle eest ehk kõirgeimat hinda. Kas ta mõtles endamisi: “Noh, see on ju sõda ja ei ole võimalik teha omletti ilma mune katki tegemata”? Kas Taavet tõesti langes nii sügavale? Milline hoiatus meile kõikidele!
Uurija, võõramaalane, kes Taaveti vägedes oli võidelnud Taaveti võitlusi, sureb. Tema nime mainitakse aruannetes, ja Joab saadab Taavetile detailse aruande. Selle aruande toob sõnumitooja, kes kardab kuninga reaktsiooni hukkunute arvu pärast, eriti aga kuninga viha rumala strateegilise korralduse pärast. Joab aga kinnitab talle üsna küüniliselt, et tal ei ole vaja karta, ta peab vaid nimetama hukkunute nimed ning eriti peab ta nimetama Uurija nime, ja seda sõnumitooja ka teeb. Mida tundis Taavet sel hetkel - võiduõõmu või suurt sisemist tühjust? Tema pettus õnnestus, ning sõnumitoojat lohutades ja Joabi tunnustades, on Taavet rahul.
Me ei tea mida tundis ja koges Batseba, või kui siiras oli tema ametlik lein. Kõik mida meile öeldakse on, et veel kord saatis Taavet tema järele ning sel korral võttis ta Batseba omale naiseks enne kui ta voodisse viis. Sünnib pogelaps - ja Taavet on saanud võidu? Mitte päris nii. Peatüki pärast juba, kus kurdistav vaikus Jumala poolt ähvardab katta kõik, tuleb ka kohtuotsus mille kaal puudutab Taavetit - Jumal on pettunud ja vihane Taaveti peale.
Kogu Taaveti kavaldamine on olnud avalik selle silmadele, kelle otsus ainsana loeb. Ja nüüd ootab ees otsuse ja tagajärgede hetk.
Selle kommentaari autor: Colin Sinclair