Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mk 8:31- 38
Jeesus kuulutab ette oma surma ja ülestõusmist31Ja Jeesus hakkas neid õpetama, et Inimese Poeg peab palju kannatama ning hüljatama vanemate ja ülempreestrite ja kirjatundjate poolt ja tapetama ning kolme päeva pärast üles tõusma.
32Ja ta rääkis seda üsna avalikult. Ja Peetrus viis ta kõrvale ning hakkas teda noomima.
33Aga Jeesus pöördus, vaatas jüngritele ja sõitles Peetrust: "Tagane, vastupanija, sest sa ei mõtle Jumala, vaid inimese viisil!"
34Ja Jeesus kutsus rahvahulga koos oma jüngritega enese juurde ja ütles neile: "Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle,
35sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu ja evangeeliumi pärast, päästab selle.
36Sest mis kasu on inimesel sellest, kui ta võidaks terve maailma, aga teeks kahju oma hingele?
37Sest mis oleks inimesel anda oma hinge lunahinnaks?
38Jah, kes iganes häbeneb mind ja minu sõnu selle abielurikkuja ja patuse sugupõlve ees, seda häbeneb ka Inimese Poeg, kui ta tuleb oma Isa kirkuses koos pühade inglitega."
Dietrich Bonhoeffer’s suurim teos “Jüngriksolemise hind” kirjastati 1937. aastal - 8 aastat enne seda aprillipäeva 1945 aastal, kui ta ise Flossenburgis üles poodi selle eest, et ta julgelt ja avalikult seisis vastu natside valitsusele.
Ühes oma raamatu peatükis edastab Bonhoeffer prohvetlikult oma kommentaari sellele Markuse ev lõigule: “ Jüngriksolemine tähendab nõusolekut jagad Kristuse kannatusi ning seepärast ei ole tegelikult üldse pllatav, et kristlaseks olemise kutsumisse kuulub ka kannatamine...Risti kandmine näib olevat ainus viis kuidas võita kannatus.
Nii nagu ka Peetrus ja Jeesus isegi, võitles ka Bonhoeffer iseeneses sellega et vastu võtte ristitee (s 32; 14:36). Ühes oma poeemis kirjeldab ta oma sisemist segadust järgmiselt:
“ Kas olen ka tegelikult see, keda inimesed mind arvavad olevat? Või olen ainult see mida ise tean end olevat? Rahutu ja igatsev ja haige, nagu lind puuris.... vaevatud ning tühi kui palvetan.... minestamas, valmis hüvasti jätma kõigega siin..” Jeesuse ärritunud märkus Peetrusele näitab et ka tema sees möllas võitlus iseenesega; võitlus selles et ta suudaks hoida oma pilgu Jumalal (s 33b).
Jeesusel oli vaja korrigeerida Peetruse sätendavat visiooni Messiast. Kõrbekiusatuses oli ta suutunud vastu panna kõikidele meelitavatele alternatiividele ning ta suudab seda teha veelkord ka Getsemani aias palvetades (Mt 4:1-11; 14:34-36) Me ei näe Jeesuses mingi märki pasiivsusest või ka enesepiinamissoovist - kui ta viimakse alistub eesootavat kannatust kandma.
Tänapäeval, ehk enam kui kunagi varem - on meil vaja sügavalt järele mõtelda Jeesuse standardite üle neile, kes teda soovivad järgida (s 34-38). Aseta Jeesuse nõdumised nt oma isiklikku ellu- otsustav “ei!” igasugusele iseseivusele või autonoomiale; truudusetusele; suurele egole, riskide vältimisele või maandamisele; kiirele mängule ja tõega kompromissidele minekule.
“Jah!” - võimetusele, vananenule, ebatrendikale, enesele suremisele; risti kandmisele, paradoksidele. Ei ole kunagi liiga hilja iseennast ära salata ning paluda Issandal tuua meid tagasi poolelijäänud teele, teda järgmia. Aa ära palveta sellist palvet kerglaselt.
Selle kommentaari autor: Pauline Hoggarth