Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Kr 1:23-2:4
23 Mina aga kutsun Jumala tunnistajaks oma hinge vastu, et ainult teie säästmise pärast ei ole ma enam Korintosesse tulnud.
24 See pole nii. Meie ei taha ju olla isandad teie usu üle - usus te püsite niigi -, vaid me tahame olla kaasosalised teie rõõmus.1 Ma ju tegin endamisi sellise otsuse, et ma ei tule taas teie juurde kurbuses.
2 Sest kui mina teid kurvastan, kes teine siis rõõmustaks mind kui see, keda ma olen kurvastanud?
3 Ja just seepärast ma kirjutasin teile, et teie juurde tulles mind ei kurvastaks need, kelle üle ma oleksin pidanud rõõmustama. Olen ju veendunud teie kõigi suhtes, et minu rõõm on ka teie kõikide oma.
4 Ma küll kirjutasin teile suures ahistuses ja südamekitsikuses paljude pisaratega, aga ma ei teinud seda selleks, et teid kurvastada, vaid et te mõistaksite, kui väga ma teid armastan.
Olukord Korintoses oli muutunud halvemaks. Kogudus oli lagunenud gruppideks ja mõned neist ei pooldanud Paulust. Nii selgitab Paulus, miks ta loobub varem lubatud külaskäigust.
Apostel ei noomi kogudust selleks, et sundida neid enda moodi mõtlema ja käituma, vaid, et taastada koguduses armastust ja rõõmu Jumalas.
Oluline selle rõõmu kogemiseks on ühtsus koguduse keskel. 24. salmis rõhutab Paulus kristlaste ühtsuse tähtsust, olles ise mitte “ülemus”, vaid üks nende hulgast, kaasosaline rõõmus, mis pärineb Kristuselt. Ja juba paari salmi pärast väljendab Paulus veendumust, et tema rõõm on ka korintlaste rõõm, kuna meil on üks Issand.
Teades, et õpetaja ülesanne ei ole valitseda, vaid juhatada ja distsiplineerida, on Pauluse igatsuseks aidata inimestel avastada nende isikupära Jumala tööriistadena. Teisisõnu, aidata neil jõuda selleni, mille Jumal nende sisse oli pannud, ja milleks Tema neid oli kutsunud. Ja isegi manitsedes ja noomides on apostel täis lootust (2:3). Tema lootuse alus on Kristus ning ta oskab näha inimesi otsekui läbi Jumala silmade: ta näeb kogudust (koos kõigi vigadega) esmalt ja peamiselt Jumala enese “kujundusprotsessis” olevana, ning on täiesti kindel, et Jumal, kes viib oma töö ise lõpule, teeb seda ka Korintose koguduse keskel - ja seepärast saab kogudus usus tugevamaks ning Paulusel pole enam kurvastuseks põhjust.
Kuidas peaksime meie nägema meid iga päev ümbritsevaid inimesi? On kerge libiseda noomima neid, kes eksivad. Palju raskem on saada nn ”topeltnägemine” ja näha oma kaaslasi peamiselt kui Jumala looduid,kelles Tema ise kujundustööd jätkab ja kes on täis potentsiaali headeks tegudeks. Ja siis olla tegelikult abiks selle potentsiaalini jõudmisel. Paulus noomib, sest armastab (2:4). Tihti jätame oma lähedastele ütlemata asjad, mida nad valesti teevad, sest kardame neid solvata või seada ohtu omavahelise läbisaamise. Aga siis eksime ise- see ei ole armastus, sest ei aita meie kaaslasi nende usuteekonnal edasi. Pigem peaksime otsima kõigepealt armastust, juhtimist ja siis tarkust Jumalalt, ütlemaks abistavalt välja ka selliseid asju
Selle kommentaari autor: APÜ