Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Täiesti tühine?

Teisipäev, 16. Oktoober 2012

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Kg 1

Kõik on tühine
1Koguja, Taaveti poja, Jeruusalemma kuninga sõnad.
2"Tühisuste tühisus," ütleb Koguja, "tühisuste tühisus, kõik on tühine!"
3Mis kasu on inimesel kogu oma vaevast, millega ta ennast vaevab päikese all?
4Rahvapõlv läheb ja rahvapõlv tuleb, aga maa püsib igavesti.
5Ja päike tõuseb ja päike loojub ning läheb tagasi oma paika, kust ta jälle tõuseb.
6Tuul puhub lõuna poole ja keerutab põhja poole; keereldes, keerutades puhub tuul ja alustab taas oma ringkäiku.
7Kõik jõed voolavad merre, aga meri ei saa täis; paika, kuhu jõed on voolanud, sinna voolavad need üha.
8Kõigist asjust, mis väsitavad, ei suuda ükski rääkida: silm ei küllastu nägemast ja kõrv ei täitu kuulmast.
9Mis on olnud, see saab olema, ja mis on tehtud, seda tehakse veel - ei ole midagi uut päikese all.
10Või on midagi, mille kohta võiks öelda: Vaata, see on uus? Kindlasti oli see olemas juba muistsetel aegadel, mis on olnud enne meid.
11Ei ole vaid mälestust endisist asjust ja nõnda ei ole ka mälestust tulevasist asjust neil, kes saavad olema veelgi hiljem.
Koguja kogemused
12Mina, Koguja, olin Iisraeli kuningas Jeruusalemmas.
13Ma pühendasin oma südame teadlikult otsima ja uurima kõike, mis taeva all sünnib: see on õnnetu ülesanne, mille Jumal on andnud inimlastele nende vaevamiseks.
14Ma nägin igasugu tegusid, mis päikese all tehakse, ja vaata, see kõik on tühi töö ja vaimunärimine.
15Kõverat ei saa teha sirgeks ega loendada seda, mida pole.
16Ma mõtlesin oma südames ja ütlesin: Mina, vaata, olen hankinud suure tarkuse ja olen ületanud kõik need, kes enne mind on valitsenud Jeruusalemma üle, ja mu süda on näinud palju tarkust ja teadmisi.
17Ja ma pühendasin oma südame tarkuse mõistmisele, ka meeletuse ja sõgeduse mõistmisele: ma mõistsin, et ka see oli vaimunärimine.
18Sest kus on palju tarkust, seal on palju meelehärmi, ja kes lisab teadmisi, see lisab valu.

"Hinges (kui söandan seda sõna tarvitada), püsib alati järelejätmatu ja alateadlik ärevus, tunne justkui midagi oleks puudu - mingi koostisosa, mis teeks elust elamisväärse."<i>1</i>

Ilma igasuguse sissejuhatuseta asetab Koguja meie ette oma elu keskse keerdküsimuse, mis ta täielikult enda võimusesse on haaranud - elu näiline mõttetus. Ta esitab meile vaatenurga, kus peamine probleem seisneb inimloomuses, mida ta illustreerib ja võrdleb näidetega looduse ja aastaaegade muutumatust käigust. Tegusõna "vaevama" (salmis 3) kannab endas tähendust millestki tüütust, otsekui ebaõiglasest sunnitööst, mida inimene päev-päevalt kuidagi oma elus edasi peab kandma. Kuigi seda tehakse mingi eesmärgi nimel - tundub see ikkagi mõttetu, kuna tänaseid töid tuleb homme ometi uuesti korrata. Meil on kõigil hetki kodus, tööl või ka inimsuhete kontekstis, kus meid valdab seesama näilise mõttetuse ülevool. Võideldes tasakaalu säilitamise nimel potensiaalselt kaootilistes olukordades võime leida ennast küsimas - mille nimel? Mida on see kõik väärt?

Ka loodus peegeldab endas seda muserdavat tsüklit "kõigist asjust, mis väsitavad" (s. 8). Ning isegi intellektuaalselt probleemi lahkamine (s. 12-18) raskendab olukorda, tundudes "vaimunärimisena" ning vaid suurendades meie valu (s. 18).
Kuid ometi ei jäta nende mõtete autor oma järeldustes ja arutlustes piire tõmbamata - pidevalt korduv fraas "päikese all" on vihje sellest, et võib eksisteerida veel hoomamatuid horisonte, kus elu võiks olla teistsugune. Tahtmatult meenutab looduse tsüklite muutumatus tema Looja loomust - kes on muutumatu. Ja me teame, et oli veel Üks, kes arutles inimitegevuse "kasu" üle - ja osutas hoopis teistsugustele väärtustele.2

Kuid Koguja sõnade kohalolu Pühakirja tekstide hulgas annab meile loa ja vabaduse tunnistada iseendale (ja Jumalale) ausalt kuidas meie igapäevaelu näiline tühisus meil vahel üle pea võib kasvada - ja et vahel on asju, mis jäävadki meie mõistusele kättesaamatuks, nende jumalikud põhjused teadmata. Ometi ei pea me kahtlema nende tegelikus olemasolus ja lõplikus kasus meie endi jaoks. Nendel hetkedel oleme kutsutud käima usus, mitte nägemises. 3

Tuleta meelde mõnda olukorda omaenda või mõne oma lähedase inimese elus, kus sa ei ole suutnud mõista, mis võiks olla Jumala plaan selle läbi. Ja too kõik oma südame mõtted - ausalt - Jumala ette palves.

1 - Walesi Prints Charles

2 - Mk 8:36 "Sest mis kasu on inimesel sellest, kui ta võidaks terve
maailma, aga teeks kahju oma hingele?"

3 - 2Kr 5:7 "sest me käime usus, mitte nägemises"

Selle kommentaari autor: Tim Meadowcroft