Loe läbi alltoodud kirjakoht: Kg 6:1-7:22
Elu tühisus
1 On üks õnnetus, mida ma nägin päikese all, ja see lasub raskesti inimeste peal:
2 Jumal annab mehele rikkust ja vara ja au, nõnda et ta hingel ei puudu midagi kõigest sellest, mida ta himustab, ometi ei luba Jumal teda ennast seda nautida, vaid seda naudib keegi võõras. See on tühi töö ja tõsine kannatus!
3 Kuigi mehele sünniks sada last ja ta elaks palju aastaid, nõnda et ta aastate päevi oleks rohkesti, aga ta hing ei oskaks oma hüvest rahuldust tunda, siis ma ütleksin, et nurisünnitis on õnnelikum kui tema.
4 Sest see tuleb olematusest ja läheb pimedusse, ja pimedus peidab ta nime.
5 Ta pole päikest näinud ega tundnud, ja temale ei saa osaks isegi mitte matust - ometi on tal rohkem rahu kui tollel.
6 Isegi kui ta elaks kaks korda tuhat aastat, head ta siiski ei näe - jah, eks kõik lähe ühte paika!
7 Kogu inimese vaev on ta oma suu tarvis, ja ometi ei saa isu täis!
8 Sest mis kasu on albiga võrreldes targal, ja mis on kannatajal sellest, et ta oskab elada elavate ees?
9 Parem on see, mis silmaga on näha, kui rahuldamata himu. Seegi on tühi töö ja vaimunärimine!
10 Mis sünnib, on juba ammu määratud; ja on teada, et ta on inimene, ja ei suuda vaielda sellega, kes on temast vägevam.
11 Sest mida rohkem on sõnu, seda rohkem on tühisust. Mis kasu on inimesel sellest?
12 Sest kes teab, mis on inimesele hea siin elus, tema tühise elu üürikesil päevil, mida ta veedab varjuna? Sest kes ütleb inimesele, mis pärast teda sünnib päikese all?
7
Tarkuse tähtsus
1 Aus nimi on parem kui kallis võideõli ja surmapäev on parem kui sünnipäev.
2 Parem on minna leinakotta kui pidukotta, sest seal on kõigi inimeste lõpp, ja kes elab, võtku see südamesse!
3 Parem on meelehärm kui naer, sest kurb nägu on südamele hea.
4 Tarkade süda on leinakojas, aga alpide süda on rõõmukojas.
5 Parem on kuulata targa sõitlust kui alpide laulu.
6 Sest otsekui kibuvitste praksumine paja all on albi naer. Seegi on tühi töö.
7 Tõesti, rõhumine teeb targa rumalaks ja pistis rikub südant.
8 Asja lõpp on parem kui selle algus; kannatlikkus on parem kui ülbus.
9 Ära lase oma meelt kergesti saada pahaseks, sest pahameel asub alpide põues!
10 Ära ütle: „Miks olid endised ajad paremad kui nüüdsed?” Sest seda sa ei küsi targasti.
11 Tarkus on niisama hea kui pärisosa, ja kasuks neile, kes päikest näevad.
12 Sest tarkuse varjus on nagu raha varjus; aga teadmise kasu on see, et tarkus hoiab elus selle omaniku.
13 Vaata Jumala tööd: sest kes suudaks õgvendada, mida tema on teinud kõveraks?
14 Heal päeval olgu sul hea meel, ja kurjal päeval mõtle järele: Jumal on teinud nii selle kui teise, et inimene ei teaks, mis tal ees seisab.
15 Kõike olen ma näinud oma tühiseil päevil: õiglane hukkub oma õigluses ja õel elab kaua oma kurjuses.
16 Ära ole liiga õiglane ja ära pea ennast väga targaks: miks peaksid ennast hävitama?
17 Ära ole liiga õel ja ära ole alp: miks tahad enneaegu surra?
18 Hea on, kui sa ühest kinni pead ja ka teisest oma kätt lahti ei lase, sest kes Jumalat kardab, pääseb neist kõigist.
19 Tarkus annab targale rohkem kindlust kui kümme valitsejat linnas.
20 Sest ükski inimene ei ole maa peal nii õige, et ta teeks ainult head, aga mitte kunagi pattu.
21 Ära pane tähele ka mitte kõiki sõnu, mida räägitakse, et sa ei kuuleks, kui su sulane sind sajatab.
22 Sest su süda ju teab, et ka sina oled palju kordi sajatanud teisi.
Tõeliselt tark inimene on see, kes mõtiskleb nii elu kui ka surma üle (7:1), kuna "elu ja surm on kokkupõimitud, mõlemad üksteist määratledes" (G. Ogden "Koguja"). Just seetõttu peab Koguja leinakoda mingil viisil paremaks pidukojast (7:2). Olen pastorina märganud, et matustel on inimesed alati altimad arutlema elu oluliste küsimuste üle kui pulmades ja samamoodi tunduvad matused tähendusrikkuse poolest kaalukamad, kandes endas õppetunde meie elude jaoks. Need sündmused sunnivad meid seisma vastakuti ja üritama panna mõistma inimelu haprust ja ebapüsivust - mis siin ka Koguja meelt vaevavad. Ainult surmavaenlasele otse silma vaadates õpime tõeliselt hindama rõõmu, töö ja varanduse ande, mida Koguja varasemates peatükkides kaalunud on. Selles mõttes on seitsmenda peatüki esimesed salmid otsekui kutse tõsisele elule, vastukaaluks kuuendas peatükis kirjeldatud rõõmude ja murede varjudemaale.
Tõsine elu on elu, mida ääristab tarkus. Tõeline "kasu" on siiamaani Koguja haardeulatusest välja jäänud, kui ta on silmitsi seisnud inimtegevuse mööduva ja mõttetu loomusega. Nüüd pakub ta välja, et tarkus on selle kasu allikas (7:11). Jumaliku tarkusega käib kaasas ka võime aksepteerida asju nii nagu nad on, nautida häid aegu ja edasi liikuda ka halbadel aegadel (7:14). Sest isegi halvad ajad on tegelikult head, kuna nad kuuluvad Jumalale. See "tõsine elu" on paradoksaalsel kombel ka selline, mis iseenast liiga tõsiselt ei võta (mitte pidades iseenast targaks - 7:16); tõsist elu tuleb elada nautides.
Elades juba siinpool ristisurma, on meil Koguja suhtes eelis - selle näol, et võime tunda ühte ainsat tõeliselt tõsist ja targasti elatud elu, mis kunagi on elatud. Tänu sellele elule võime me koos apostel Paulusega öelda "Surm, kus on sinu astel?!" ja võime nautida häid asju elus, ilma neist sõltumata.
Selle kommentaari autor: APÜ