Loe läbi alltoodud kirjakoht: Kg 11:9-12:14
Kg 11
9 Rõõmusta, noor mees, noores eas ja su süda tundku rõõmu su nooruspäevil! Käi oma südame teedel ja oma silmavaate järgi, aga tea, et Jumal viib sind kohtusse selle kõige pärast!
10 Saada siis tusk ära oma südamest ja hoia paha eemal oma ihust, sest lapsepõlv ja noorus on kaduvad!
Kg 12
1 Mõtle oma Loojale oma nooruspäevil, enne kui tulevad kurjad päevad ja jõuavad kätte need aastad, mille kohta sa ütled: Need ei meeldi mulle! -
2 enne kui pimenevad päike ja valgus, kuu ja tähed, ja vihma järel tulevad taas pilved -
3 siis kui koja valvurid värisevad ja kanged mehed kisuvad küüru; kui jahvatajad on jõude, sest neid on vähe järele jäänud, ja aknaist vaatajad jäävad pimedaks;
4 kui välisuksed sulguvad, kui veski mürin vaibub, kui üles tõustakse juba linnuhääle peale, kui kõik lauluviisid lakkavad;
5 kui küngastki kardetakse ja teed käies on hirm; kui mandlipuu õitseb, rohutirts vaevu liigub ja kapparipung puhkeb - sest inimene läheb oma igavese koja poole ja tänaval käivad leinajad ringi -,
6 enne kui hõbeköis katkeb ja kuldkauss puruneb, kruus allikal kildudeks kukub ja kaevuratas laguneb,
7 sest põrm saab jälle mulda, nõnda kui ta on olnud, ja vaim läheb Jumala juurde, kes tema on andnud.
8 „Tühisuste tühisus,” ütleb Koguja, „kõik on tühine!”
9 Lisaks sellele, et Koguja oli tark, õpetas ta ka rahvale tarkust, kaalus, uuris ja kujundas palju õpetussõnu.
10 Koguja püüdis leida sobivaid sõnu ja siiralt kirjapandud tõesõnu.
11 Tarkade sõnad on otsekui astlad ja nende kogumik sissetaotud naelte sarnane. Need on antud ühe ja sama Karjase poolt.
12 Ja peale selle: „Mu poeg, võta kuulda manitsust! Suurel raamatute tegemisel pole lõppu ja suur agarus väsitab ihu.”
13 Lõppsõna kõigest, mida on kuuldud: „Karda Jumalat ja pea tema käske, sest see on iga inimese kohus!
14 Sest Jumal viib kõik teod kohtusse, mis on iga salajase asja üle, olgu see hea või kuri.”
Oma "tarkuste kogumikku" lõpetades, maalib Koguja meile pildi kogu elu lõpust "päikese all". Kõik lugejad, kes on vähegi teadlikud oma surelikkusest, leiavad, et nii mõnedki mõtted nendes salmides on neile tuttavad. Võibolla tajume läheneva tormi eelaimdust, laguneva majapidamise kurbust, turupäeva lõpul tühjaks jäänud väljaku mahajäetust või füüsiliste võimete ja soovide vähenemist. Võibolla oleme teravalt teadlikud generatsioonide vaheldumisest ja sellest, kui kiiresti meie maine liisuosa - aeg - on ära kulumas. Kuidas iganes me ennast nende läheneva surma piltide ees tunneme, võime imetleda sõnu "enne kui hõbeköis katkeb ja kuldkauss puruneb" (s.6) - millega Koguja oskuslikult toob esile "inimolendite ilu ja hapruse" (M.A. Eaton).
Elu on tõepoolest põgus, kuid mitte hetkekski ei pea Koguja seda tähtusetuks. See seletab tema üleskutse mõelda ja pidada silmas meie Loojat, olles noored (s.1), sest see on, mis meid alal hoiab ka lõpu lähenedes. Siis võime kindlalt teada, et me pole üksi.
Selles kujundie reas, mis Koguja meile maalib, on "mandlipuu õitsemine" (s.5) üllatuseks. Kasutades just seda kujundit tuletab Koguja meile meelde Jumala kutset Jeremija elu jaoks (Jr 1:11-12). 2 Selles kontekstis on pilt ühest esimesest kevadõiest täielikult positiivse tähendusega. See ütleb meile, et samamoodi nagu talv on mööduv ja varsti puhkeb kogu loodus taas õitsele, on ka Jumala Sõna täielikult usaldusväärne. Tõenäoliselt tahtmatult, osutab Koguja ka Sõna lihaks saamisele, selle saabumisele, kes oma eluga muudab "tühise" elu "päikese all" lõpematu ja järjest paremaks muutuva seikluse esimeseks peatükiks.
1 - W. Shakespeare, "Nagu teile meeldib", II v., vii p.
2 - Jr 1:
11 Ja mulle tuli Issanda sõna; ta küsis: „Mida sa näed,
Jeremija?” Mina vastasin: „Ma näen mandlipuu oksa!”
12 Ja Issand ütles mulle: „Sa oled õigesti näinud, sest mina
olen valvas oma sõna teoks tegema!”
Selle kommentaari autor: Tim Meadowcroft