Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Sm 13:23-39
Absalomi kättemaks ja põgenemine23Aga kahe aasta pärast juhtus, et Absalomil olid lambaniitjad Baal-Haasoris, mis on Efraimi juures; ja Absalom kutsus sinna kõik kuningapojad.
24Ja Absalom tuli kuninga juurde ning ütles: "Vaata nüüd, su sulasel on lambaniitjad; tulgu ometi kuningas koos sulastega oma sulase juurde!"
25Aga kuningas vastas Absalomile: "Ei, mu poeg, me ei lähe ometi mitte kõik, et me ei oleks sulle koormaks." Absalom käis temale peale, aga ta ei tahtnud minna, vaid andis oma õnnistuse.
26Ent Absalom ütles: "Kui mitte, siis tulgu ometi mu vend Amnon meiega!" Ja kuningas küsis temalt: "Mispärast peaks tema minema koos sinuga?"
27Aga kui Absalom käis temale peale, siis ta laskis Amnoni ja kõik kuningapojad minna koos temaga.
28Ja Absalom käskis oma poisse, öeldes: "Pidage nüüd silmas, millal Amnoni süda on veinirõõmus ja mina teile ütlen: "Lööge Amnon maha!", siis surmake ta kartmata! Eks ole nõnda, et mina olen teid käskinud? Olge julged ja vahvad mehed!"
29Ja Absalomi poisid talitasid Amnoniga, nõnda nagu Absalom oli käskinud. Siis kõik kuningapojad tõusid üles, istusid igaüks oma muula selga ja põgenesid.
30Ja nende teel olles sündis, et kuuldus jõudis Taavetini, räägituna nõnda: "Absalom on löönud maha kõik kuningapojad ja neist ei ole järele jäänud ainsatki."
31Siis kuningas tõusis ja käristas oma riided lõhki ning heitis maa peale maha; ja kõik ta sulased seisid lõhkikäristatud riietega.
32Aga Joonadab, Taaveti venna Simea poeg, kostis ning ütles: "Ärgu mõelgu mu isand, et tapetud on kõik noored mehed, kuningapojad, vaid üksnes Amnon on surnud! Sest Absalomi käsul oli see juba määratud päevast, mil ta oma õe Taamari ära naeris.
33Ärgu siis nüüd mu isand kuningas võtku seda südamesse, et ta mõtleb: Kõik kuningapojad on surnud, sest üksnes Amnon on surnud!"
34Absalom aga põgenes. Ja kui noor mees, kes oli piiluriks, oma silmad üles tõstis ja vaatas, ennäe, siis tuli palju rahvast tema taga olevalt teelt, mäekülje poolt.
35Siis ütles Joonadab kuningale: "Ennäe, kuningapojad tulevad! On sündinud nõnda, nagu su sulane rääkis."
36Ja kui ta rääkimise oli lõpetanud, vaata, siis tulid kuningapojad, kes tõstsid häält ja nutsid. Ka kuningas ja kõik ta sulased nutsid väga kibedasti.
37Aga Absalom oli põgenenud ja läinud Gesuri kuninga Talmai, Ammihudi poja juurde. Ja Taavet leinas oma poega kõik need päevad.
38Kui Absalom oli põgenenud ja jõudnud Gesurisse, siis jäi ta sinna kolmeks aastaks.
39Ja kuningas Taavet loobus Absalomi vastu välja minemast, sest ta harjus sellega, et Amnon oli surnud.
On raske otsustada, milline kahest peategelasest selles loos näitab hullemat eeskuju. Taavet on rumal. Keeldumine minemast Absalomi pidusöögile, oli mõistlik ning tema esmane keeld ka Amnonile sinna minna, näitab,et Taavetil oli kahtlusi Absalomu kutse suhtes ning et ta aimas midagi hämarat teoksil olevat. Kuid see, et ta viimaks Absalomi pealekäimisele ikkagi järele andis näitab, et Taavet oli nõrk ja ka rumal, võimetu toimima omaenese veendumuste koheaselt ning mõjutatav hirmust solvata lemmikpoega.
Joonadab aga teeskles teiste ees abivalmis sõpra, sellal kui ta tegelikult toimis vaid omakasu silmas pidades.
Alguses oli ka mõistlik jääda Amnonile nõuandjaks, sest viimane oli troonipärija. Oli ju Joonadab see, kes oli kaasa aidanud Taamari kuritarvitamisele - kuigi ta võis väita, et tema nõuanded vaid soodustasid silmahimu ja enesehellitamist ( 2Sm 13:5 ), ning Amnon ise oli see, kes sellest tegi omad järeldused ning viis need ka ellu.
Nüüd korraga ilmub Joonadab taas lavale ja täie rahuga soovitab Taavetil mitte muretseda, tema pojad olla turvatud, sest Absalomi viha on suunatud vaid Amnoni poole- ja seda teadvat Joonadab juba ammu. Samuti väidab ta, et teated sellest, et Taaveti teised pojad on vee elus saab tähendada vaid seda kõik ongi läinud nii nagu “su sulane on öelnud” (s 35) Huvitav, kas Joonadabi täpsed andmed tulenesid sellest, et ke tema oli osaline Absalomi plaanides ning püüdis nüüd lihtsalt omandatud informatsiooni oma kasuks realiseerida. Mõlemal juhul, kumb iganes oleks võimul olnud - Joonadab oleks asja taas enesele soodsaks rääkinud.
Absalom kavandas plaanitud mõrva hoolikalt. Kahe aasta pikkune vaheperiood jättis mulje, et ta on oma vastumeelsusest Amnonis suhtes täiesti üle saanud. Linnast väljapool peetuav pidu aga tähendas seda, et Amnonil ei olnud võimalik kaasata tavapärast hulka turvamehi enesega kaasa, nii nagu tal palees oli. Absalomil ei jäänudki muud teha kui oma isast üle olla, teha asi ära, ning põgeneda oma isa eeskujul naaberkuningriiki, kui olukord kodus liiga tuliseks läks.
Selle kommentaari autor: APÜ