Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Sm 14:1-22
Joabi kavalus Absalomi tagasitoomiseks1Kui Joab, Seruja poeg, märkas, et kuninga süda kaldus Absalomi poole,
2siis läkitas Joab käsu Tekoasse ja laskis sealt tuua ühe targa naise ning ütles sellele: "Tee ennast nüüd leinajaks ja pane leinariided selga; ära võia ennast õliga, vaid ole nagu naine, kes on mõnda aega surnu pärast leinanud!
3Mine siis kuninga juurde ja räägi temale nõnda!" Ja Joab pani temale sõnad suhu.
4Ja Tekoa naine rääkis kuningaga, ta heitis silmili maha ja kummardas ning ütles: "Kuningas, aita!"
5Ja kuningas küsis temalt: "Mis sul vaja on?" Ja ta vastas: "Oh häda! Ma olen lesknaine, sest mu mees on surnud.
6Su teenijal oli kaks poega; need mõlemad riidlesid väljal ega olnud kedagi, kes neid oleks lahutanud; nii lõi üks teise maha ja tappis tema.
7Ja vaata, kogu suguvõsa on tõusnud su teenija vastu ja nad ütlevad: "Anna välja see, kes lõi oma venna maha, ja me surmame tema ta venna hinge pärast, kelle ta tappis, ja me hävitame ka pärija!" Nõnda kustutavad nad minu söe, mis veel on säilinud, jätmata mu mehele nime ja järeltulijaid maa peale."
8Ja kuningas ütles naisele: "Mine koju, ma ise annan sinu kohta käsu!"
9Aga Tekoa naine ütles kuningale: "Mu isand kuningas! Süü jääb minu ja mu isakoja peale, aga kuningas ja tema aujärg on süüta."
10Ja kuningas ütles: "Kes sulle midagi ütleb, see too minu juurde, siis ta ei puutu enam sinusse!"
11Aga naine ütles: "Mõelgu ometi kuningas Issandale, oma Jumalale, et veritasunõudja ei hävitaks veelgi rohkem ja et mu poega ei hukataks!" Ja kuningas vastas: "Nii tõesti kui Issand elab, ei pea su poja peast mitte karvagi maha langema!"
12Aga naine ütles: "Luba ometi, et su teenija räägib mu isandale kuningale veel ühe sõna!" Ja ta vastas: "Räägi!"
13Ja naine ütles: "Mispärast sa siis mõtled nõnda Jumala rahva vastu? Sest nõnda rääkides on kuningas ise saanud süüdlaseks, kui kuningas ei lase oma äratõugatut tagasi tulla.
14Meie küll sureme ja oleme nagu vesi, mis maha voolab, mida ei saa koguda. Aga Jumal ei taha võtta hinge, vaid mõtleb kindlasti, et äratõugatu ei oleks temast ära tõugatud.
15Ja kui ma nüüd olen tulnud seda rääkima oma isandale kuningale, siis sellepärast, et rahvas mind hirmutas. Su teenija mõtles: Ma räägin ometi kuningale, vahest kuningas teeb, mis ta teenija räägib.
16Küllap kuningas kuuleb ja päästab oma teenija mehe pihust, kes mind koos mu pojaga tahab hävitada Jumala pärisosast.
17Ja su teenija mõtles: Mu isanda kuninga sõna ometi rahustab mind, sest mu isand kuningas on otsekui Jumala ingel, kes võtab kuulda head ja kurja. Ja Issand, sinu Jumal, olgu sinuga!"
18Ja kuningas kostis ning ütles naisele: "Ära ometi mulle salga, mida ma sinult küsin!" Ja naine ütles: "Mu isand kuningas rääkigu!"
19Siis küsis kuningas: "Kas Joabi käsi on sinuga kogu selles asjas?" Ja naine kostis ning ütles: "Nii tõesti kui su hing elab, mu isand kuningas, ei pääse keegi paremale ega vasakule kõigest sellest, mis mu isand kuningas kõneleb: jah, see on su sulane Joab, kes mind käskis, ja tema pani kõik need sõnad su teenija suhu.
20Et anda asjale teist nägu, selleks tegi su sulane Joab nõnda. Aga mu isand on tark nagu Jumala ingel, et mõista kõike, mis maa peal on."
Joab oli Taaveti meeskonna ülem, aga ta oli ka Taaveti probleemolukordade “lahendaja”, täiesti ustav - aga nii nagu tema seda õigeks pidas. Joab tegi seda, mida ise arvas, et Taaveti heaks tuleb teha - ükskõik kas Taavet selle siis heaks kiitis või mitte: näiteks mõrvas Abneri (2 Sm 3:19–39). Ükskõik kui palju Taavet ka kaebas, ei suutnud ta Joabi ohjeldada - kuni Joab tappis Absalomi ja siis Taavet asendas ta Amasaga; kui Joab seejärel tappis Amasa, sai ta taas oma koha tagasi! Kahtlemata oli Joab üks raskemini kontrollitavaid mehi ja jõude kellega Taavet toime tulema pidi.
Tänases tekstis on ta peamine tegija Taaveti ja tema poja vahelises suhtes, Taaveti abiline kutsumaks tagasi isast eemaldunud poega. Joab oli otsustanud, et lepitus Absalomi ja Taaveti vahel oli vajalik, sest see teenis Taaveti huvisid - kuigi hiljem hakkas Joab ilmselt oma otsust kahetsema. Arvatavasti Naatanit jälgides oli Joab mõistnud, et Taavetit saab paremini mõjutada pitlide ja mõistulugudega seal kus otsekohene kõnetus oleks sulgenud kuulaja kõrvad. Nii kasutab ta nn “tarka naist” ( 2), et tolle vahendusel jõuda kuningani.
Naine esineb looga, mis oli igas mõttes analoogne Taaveti olukorraga.
Tal on kaks poega; üks on tapnud teise, tapjat ähvardab kättemaksuoht ja tal on vaja kindlust, et poeg jääb elama. Kuigi on raske tabada vestluse tegelikku meeleolu, on selge, et naine soovib enamat kui lihtsalt tavapärast kuninglikku kinnitust ning pressib seepärast peale seni, kuni Taavet seob end kinnitava vandega. Alles siis ühendab naine oma loo Taaveti keeldumisega Absalomile andestada.
Taavet saab kohe aru, et naine ei ole seda plaani ise välja mõtelnud, vaid et keegi on pidanud teda teadlikult sellise “töövahendina” kasutama, ning tundes, et selline taktika sobib kõige paremini Joabi loomusega, laseb ta kutsuda viimase. Kui aga naine asja üles tunnistab, lepib Taavet kogu looga vaikselt.
Seejärel tuleb Joab, kes kavalalt pöörab kogu loo “Taavetile heategemiseks” (nii nagu tema seda näeb). Kokkuvõttes on tegu üsna keerulise diskussiooniga, mis aga samas jätab täiesti käsitlemata andeksandmise ja meeleparanduse teemad - tegematajätmine, mis hiljem pöördub tagasi kättemaksuna.
Selle kommentaari autor: Walter Moberly