Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Sm 14:23-33
Joabi kavalus Absalomi tagasitoomiseks23Ja Joab tõusis ning läks Gesurisse ja tõi Absalomi Jeruusalemma.
24Aga kuningas ütles: "Mingu ta jälle oma kotta, kuid minu palet ta ei näe!" Nõnda läks Absalom jälle oma kotta ega saanud näha kuninga palet.
25Aga kogu Iisraelis ei olnud nii ilusat meest kui Absalom, mitte ühtegi, keda nii väga oleks ülistatud: jalatallast pealaeni ei olnud temal midagi viga.
26Ja kui ta lõikas oma juukseid - ta lõikas neid iga aasta lõpus, sest need muutusid temale nõnda raskeks, et ta pidi lõikama -, siis vaagisid ta juuksed kakssada seeklit kuninga vae järgi.
27Ja Absalomile sündis kolm poega ja üks tütar, Taamar nimi; see oli ilus naine.
28Ja Absalom elas Jeruusalemmas kaks aastat, aga ta ei näinud kuninga palet.
29Siis Absalom läkitas Joabile järele, et saata teda kuninga juurde, aga ta ei tahtnud tulla tema juurde. Ta läkitas veel teist korda, aga Joab ei tahtnud tulla.
30Siis ütles ta oma sulastele: "Vaadake, Joabi põlluosa on minu oma kõrval ja temal on seal odrad peal. Minge ja süüdake see tulega põlema!" Ja Absalomi sulased süütasid põlluosa tulega põlema.
31Siis Joab võttis kätte ning tuli Absalomi juurde ta kotta ja küsis temalt: "Mispärast on su sulased süüdanud tulega põlema minu põlluosa?"
32Ja Absalom vastas Joabile: "Vaata, ma läkitasin su juurde ja ütlesin: Tule siia, et ma saaksin sind saata kuningalt küsima: Mispärast ma pidin Gesurist ära tulema? Mul oleks parem, kui ma oleksin seal. Ma tahan nüüd näha kuninga palet! Aga kui minus on süü, siis surmaku ta mind!"
33Ja Joab läks kuninga juurde ning jutustas seda temale. Ja tema kutsus Absalomi, ja ta tuli kuninga juurde ning kummardas kuninga ette silmili maha; ja kuningas andis Absalomile suud.
Taavetit ja Absalomiga suhe on väga komplitseeritud. Taaveti nõrkus Absalomi suhtes, millele Joab mängis - jäi nõrkuseks isegi siis kui Absalom alustas mässu (2Sm 18:5,33).
Sellele vaatamata, ei suuda Taavet mingil põhjusel (vastakad vihatunded?) jõuda selleni, et nõuda Absalomi toomist enese ette (kasvõi formaalseks leppimiseks). Sellise formaalse lepituse puudumine viitab, et Absalom, kes oli “oma enese majas” (s 24), viibis tegelikult
teatavas koduarestis, mis ei lubanud tal jätkata tavapärast elu Jeruusalemmas; ja sellest johtus ka Absalomi frustratsioon.
Siinkohal jutustaja peatub, et rääkida Absalomi erakordselt heast väljanägemisest. Miks ometi? Ehk ka sellepärast, et viidata ühele tahule, miks Absalom oli Iisraeli rahva hulgas nii atraktiivne, et nood olid valmis tema eest välja astuma. Juuste mainimine on selgelt seoses eesootava koletu surmasaamise viisiga - samas aga viide sellele kui oluline oli Absalomi jaoks oma välimuse eest hoolitsemine.
Absalomi kena välimusega ei kaasnenud kahjuks hea iseloom. Ta on ärritunud oma isa peale, et ta ei saa temaga kohtuda ning vihane Joabi peale, et too ei “korralda” seda asja ära. Ja kui Joab jätkab solvangute loopimist ega tee väljagi talle esitatud kohaleilmumise kutsest, otsustab Absalom rääkida viisil, mida oskab kõige paremini - brutaalse vägivalla keeles, hävitades Joabi omandi. See omakorda pani Joabi tegutsema Absalomi soovide kohaselt ning teostama kauaoodatud formaalse leppimise Taavetiga. Kuna juba järgmisel korral, kui Joabist ja Absalomist kuuleme - torkab Joab abitu Absalomi mõõgaga surnuks (2Sm18:14); siis võib arvata, et Joabile ei meeldinud viis kuidas teda tegustema sunniti ning ta maksis selle eest kuhjaga kätte. Nii Joab kui Absalom olid macho tüüpi mehed, kes eelistasid primitiivsetest impulssidest juhindumist, jumalarahva esindajate kohasele käitumisele.
Selle kommentaari autor: Walter Moberly