Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Sm 17: 15-29
Huusai ajab nurja Ahitofeli nõu15Ja Huusai ütles preestritele Saadokile ja Ebjatarile: "Nõnda ja nõnda on Ahitofel nõu andnud Absalomile ja Iisraeli vanemaile, ja nõnda ja nõnda olen mina nõu andnud.
16Ja nüüd läkitage kähku ja teatage Taavetile, öeldes: Ära jää ööseks kõrbe lähistele, vaid mine kindlasti üle jõe, et kuningat ja koos temaga olevat rahvast ära ei neelataks!"
17Joonatan ja Ahimaats asusid Rogeli allika juures; üks teenijatüdruk läks ning viis neile teateid, kuna nemad läksid teatama kuningas Taavetile, sest nad ei tohtinud endid näidata ega linna tulla.
18Aga üks poiss nägi neid ja teatas Absalomile; siis läksid mõlemad rutates ja tulid kellegi mehe kotta Bahuurimisse; sellel oli õues kaev ja nad läksid sinna sisse.
19Ja selle mehe naine võttis ja laotas kaevu suule vaiba ning puistas selle peale sõmerat, nõnda et midagi ei olnud märgata.
20Kui Absalomi sulased tulid naise juurde kotta ja küsisid: "Kus on Ahimaats ja Joonatan?", vastas naine neile: "Nad läksid üle veeoja." Nad otsisid, aga ei leidnud ja läksid tagasi Jeruusalemma.
21Ja pärast seda, kui need olid läinud, tõusid nad kaevust üles ja läksid ning teatasid Taavetile; nad ütlesid Taavetile: "Võtke kätte ja minge kiiresti üle vee, sest Ahitofel on andnud teie vastast nõu!"
22Siis Taavet ja kõik rahvas, kes oli koos temaga, võtsid kätte ja läksid üle Jordani; kui hommik valgenes, ei olnud jäänud ainsatki, kes ei olnud läinud üle Jordani.
23Aga kui Ahitofel nägi, et ei tehtud tema nõu järgi, siis ta saduldas eesli, võttis kätte ja läks koju oma linna; ja kui ta oli oma kodus korraldused teinud, siis ta poos enese üles. Nii ta suri ja ta maeti oma isa hauda.Taavet Mahanaimis24Ja Taavet oli tulnud Mahanaimi, kui Absalom läks üle Jordani, tema ja kõik Iisraeli mehed koos temaga.
25Aga Absalom oli pannud Amaasa Joabi asemele väeülemaks; Amaasa oli mehe poeg, kelle nimi oli Jitra, iisraellane, kes oli heitnud Naahase tütre Abigaili, Joabi ema Seruja õe juurde.
26Iisrael ja Absalom lõid leeri üles Gileadimaale.
27Ja kui Taavet tuli Mahanaimi, siis Sobi, Naahase poeg ammonlaste Rabbast, Maakir, Ammieli poeg Lo-Debarist, ja Barsillai, gileadlane Rogelimist,
28tõid voodeid, kausse ja saviastjaid, nisu ja otri, jahu ja kõrvetatud teri, ube ja läätsi ja muud kõrvetatut,
29mett ja võid, lambaid ja kitsi ning lehmajuustu toiduks Taavetile ja rahvale, kes oli koos temaga, sest nad ütlesid: "Rahvas on kõrbes näljas, väsinud ja janus."
Huusai teab, et Absalom on otsustanud järgida tema nõu, kuid ta on ikkagi veel närviline, et äkki Taavet muudab oma meelt - ja nii saadab ta Taavetile hoiatava sõnumi okupeeritud Jeruusalemmast. Sündmus ise on tuttav paljudest teistest sõjaolukordadest ning okupeeritud aladel: keegi täiesti tähtsusetu isik, teenijatüdruk, valitakse vahendajaks; sõnumitoojaid märgatakse ning nood peavad peitu minema; mingi perekond peidab nad ning valetab otsijatele, asi lõpeb eduka pääsemisega ning sõnum toimetatakse sihtmärgini ja see võimaldab Taavetil põgeneda üle Jordani turvalisele pinnale. Kord juba seal, kogevad Taavet ja tema mehed ülevoolavat külalislahkust ning värskendust -külluslikku üle igasuguste piiride ja veel südamlikumat vastuvõttu, sest nende jaoks võrdub see otskui kojutulekuga.
Ja kuigi Absalomi armeega tuleb siiski veel konfronteeruda, tundub üsna vähetõenäoline, et Taaveti järgijad, kord õigel viisil värskendatud ja tugevdatud, ei saaks selle lahinguga hakkama. Jumal on Taavetit päästnud - kuigi kusagil ei mainita, et Taavet oleks Jumalat millegi eest tänanud, nt selle eest, et ta on leidnud uue jõu Jumalas - nii nagu te teistel taolistel puhkudel on enne teinud.
Ahitofel pidi olema juba vana mees - oli ta ju Taaveti viimase naise, Batseba vanaisa. Ja võibolla polnud ta rahul sellega, et Huusai nõuannet eelistati tema omale, kuid ka tema mõistab, et Absalomi parim võimalus oma positsioonide kindlustamiseks on läinud ning Taavetil on kõik võimalused tasuda ja võita. Ja hinnates nii olukorda vägagi õigesti, otsutab ta mitte oodata kuni sündmused tema ees lahti rullvad. Kahjuks aga sureb ta samas olukorras kui oli äsja elanud - maailmas millesse kuulub nii edu kui läbikukkuine, austus ja häbi ja meeleheide - maailm, milles ei tunta veel meeleparandust, andeksandmist, lootust ega halastust.
Selle kommentaari autor: Walter Moberly