Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Sm 21: 1-14
Gibeonlaste lepitamine1Ja Taaveti päevil oli kolm aastat nälg, aasta aasta järel. Siis otsis Taavet Issanda palet ja Issand ütles: "See on Sauli ja tema veresüüga soo pärast, et ta surmas gibeonlasi."
2Siis kutsus kuningas gibeonlased ja rääkis nendega. Gibeonlased ei olnud Iisraeli laste hulgast, vaid olid emorlastest järele jäänud; ja kuigi Iisraeli lapsed olid neile vandunud, oli Saul oma õhinas Iisraeli laste ja Juuda pärast püüdnud neid maha lüüa.
3Ja Taavet ütles gibeonlastele: "Mida peaksin teile tegema ja millega saaksin teid lepitada, et te õnnistaksite Issanda pärisosa?"
4Ja gibeonlased vastasid temale: "Meil pole tarvis hõbedat ega kulda Saulilt ja tema soolt, ega ole meil tarvis kedagi Iisraelis surmata." Aga ta küsis: "Mida te nõuate, et ma teeksin teie heaks?"
5Siis nad vastasid kuningale: "Mehe, kes tahtis teha meile lõpu ja kes kavatses meid hävitada, et meil ei oleks olnud paigalejäämist kogu Iisraeli maa-alal,
6tema poegadest antagu meile seitse meest ja me poome nad Issandale Issanda valitu Sauli Gibeas!" Ja kuningas ütles: "Ma annan."
7Aga kuningas andis armu Mefibosetile, Sauli poja Joonatani pojale, Issanda vande pärast, mis oli nende vahel, Taaveti ja Sauli poja Joonatani vahel.
8Ja kuningas võttis Ajja tütre Rispa kaks poega, keda too oli Saulile ilmale toonud, Armoni ja Mefiboseti, ja Sauli tütre Meerabi viis poega, keda too oli ilmale toonud Adrielile, meholatlase Barsillai pojale,
9ja andis need gibeonlaste kätte; ja nemad poosid need mäe peal Issanda ees. Nõnda langesid need seitse ühekorraga ja nad surmati esimesil lõikuse päevil odralõikuse alguses.
10Siis võttis Rispa, Ajja tütar, kotiriide ja laotas selle enesele kalju peale lõikuse algusest, kuni vesi sadas taevast nende peale; ja ta ei lasknud nende kallale taeva linde päeval ega metsloomi öösel.
11Kui Taavetile jutustati, mida Ajja tütar Rispa, Sauli liignaine, oli teinud,
12siis Taavet läks ja võttis Sauli luud ja tema poja Joonatani luud Gileadi Jaabesi kodanikelt, kes olid need varastanud Beet-Saani väljakult, kuhu vilistid olid need riputanud päeval, mil vilistid Sauli Gilboas maha lõid.
13Ja ta tõi sealt üles Sauli luud ja tema poja Joonatani luud; ja nad koristasid poodute luud.
14Siis nad matsid Sauli ja tema poja Joonatani luud Benjamini maale Seelasse tema isa Kiisi hauda. Ja nad tegid kõik, mida kuningas käskis; ja pärast seda võttis Jumal kuulda maa palveid.
Rahvas oli vaevu ellu jäänud võideldes läbi kahe aasta pikkuse põua ja näljahäda. Nüüd otsis Taavet Jumala ees probleemi põhjust, ning mõistis, et selleks oli olnud väärtegu gibeonlaste vastu ning ta tahtis selle õigeks pöörata.
Tüli põhjus sai alguse minevikus, siis kui rahvas vallutas maad ning gibeonlaste hirm pani nad pettust tegema, millele Joosua vastas tõotusega neid kaitsta (Joosua 9:3-27). Selle eest pidid gibeonlased end tööorjusesse müüma, Saul aga põlgas nende ligiolekut, sest nad olid paganad ning lasi viimaks mitmed nende seast tappa.
Ebaõigluse pärand on jätkuvalt olnud osa meie maailmast - orjapidamine Aafrikas, muslimite olukord Bosnias, juudid Saksamaal, kristlased Iraagis jnejne. Isegi tavaelus toimub pidevalt ülekohtuseid vallandamisi, ebaõiglasi süüdistusi, kellegi eelistamist teisele jne. Siinkohal meenub üks mitmelapseline perekond, kuhu oli võetud ka kasupoeg. Vahetegemine ja kaasnev hülgamine muutus tema suhtes nii valdavaks, et poiss tuli tagasi hoolekandeasutusse viia. Pere aga kandis kaua süütunnet ebaõnnestumise ja usalduse rikkumise pärast.
Taavetil oli vaja välja mõelda kuidas lahendada antud probleem. Mida teeme meie, kuidas käsitleme keerulisi, sügavalt sissejuurdunud probleeme? Taaveti esimeseks käiguks oli tunnustada nende valu, kes olid kannatanud ning kuulata mida gibeonlastel oli öelda, seejäral aga küsida, milles nood nägid võimalikku lahendust. Gibeonlaste poolt pakutud lahendus tähendas Taaveti jaoks kohutavat ülesannet.
Võibolla tõesti oli see ainult 7 elu mis tuli ohverdada, võrreldes sadade kaotusega ning aastatepikkuse hädaga, siiski ütles ka seadus, et pojad ei peaks kandma isade pattude karistust (5Ms 24:16 “Isasid ärgu surmatagu laste pärast ja lapsi ärgu surmatagu isade pärast: igaüks surmatagu oma patu pärast!”). Lahenduse toomiseks pidi Taavet murdma Joonatanile antud tõotuse kaitsta Sauli perekonda, samamoodi kui Saul oli murdnud oma tõotuse kaitsta gibeonlasi.
Hukkamised viidi täide ning surnukehad jäeti rippuma kõikidele vaadata - et oleks teada: heastamine on toimunud. Viimase sammuna austas Taavet Sauli ja tema suguseltsi, kuuldes kuidas Sauli liignaine, Rispa oli end pühendanud surnute valvamisele.
Siis alles tulid vihmad.
Selle kommentaari autor: Margaret Killingray