Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Sm 22:1-16
Taaveti tänulaul1Ja Taavet kõneles selle laulu sõnad Issandale sel ajal, kui Issand oli ta päästnud kõigi ta vaenlaste käest ja Sauli käest.
2Ta ütles nõnda:
"Issand on mu kalju, mu mäelinnus ja mu päästja.
3Mu Jumal on mu kalju, kus ma pelgupaika otsin, mu kilp ja abisarv, mu kõrge kants ja varjupaik. Mu päästja, sa päästad mind vägivallast.
4"Kiidetud olgu Issand!" nõnda ma hüüan ja ma pääsen oma vaenlaste käest.
5Sest surmalained piirasid mind ja nurjatuse jõed tegid mulle hirmu.
6Surmavalla köied ümbritsesid mind, surma võrgud sattusid mu ette.
7Oma kitsikuses ma hüüdsin Issandat ja kisendasin oma Jumala poole. Ta kuulis mu häält oma templist ja mu appihüüd jõudis ta kõrvu.
8Siis värises ja vabises maa, taeva alused kõikusid ja põrusid, sest ta viha süttis.
9Suits tõusis ta sõõrmeist ja tuli ta suust oli neelamas, tulised söed lõõmasid tema seest.
10Ta vajutas taeva ja tuli maha, ja ta jalge all oli tume pilv.
11Ta sõitis keerubi peal ja lendas ning teda nähti tuule tiibadel.
12Ta pani onniks enese ümber pimeduse, mustavad veed, paksud pilved.
13Kumast tema ees lõõmasid tulised söed.
14Issand müristas taevast ja Kõigekõrgem andis kuulda oma häält.
15Ta ambus nooli ja pillutas neid, heitis välke ja pani need sähvima.
16Siis said nähtavaks mere sügavused, maailma alused paljastusid Issanda sõitluse läbi tema sõõrmete tuule puhangust.
See psalm kirjutati peale seda kui Saamuel oli võidnud Taaveti (1Sm16:11-13), kui Taavet oli pääsenud kõikidest Sauli tapmiskatsetest ning siis kui ta sai kuningaks, kinnitatud Jumala väelisuses täita kõik oma tõotused. Kas saab ta seda laulda nüüdki veel, samasuguse veendumusega - oma elu- ja valitsemise aja lõpul? Kas tagasi vaadates meenuvad sulle ajad, mil laulsid täieliku andumusega, veendununa Issanda osaduses ja oma jumalasuhtes, vaimustatud, et saad talle anda oma elu ning kindlas teadmises, et on võimalik teha tõeliselt suuri asju tema jõus ja väes? Mõinkord selline veendumus ja rõõm kaotavad oma värskuse, jättes järele vaid kahjutunde asjade tegeliku kujunemise pärast.
Tänane kiituselaul aitab meil meeles pidada kahte olulist asja. Esiteks: seda laulu lauldi osana rahvahulkade ülistusest Taaveti valitsemisajal; samamoodi kui seda on lauldud ning deklameeritud ülistuse ja kiitusena läbi kristlike ajaloosajandite. See laul on jumalarahva “ühisvara”. Ja samas on see ka ühe mehe väga intiimne, Pühast Vaimust inspireeritud isiklik palve edastamaks meile läbi taolise isikliku kogemuse elumuutvat pilti Jumala päästvast väest, väest mis jätkuvalt päästab kuni kohtame teda palgest palgesse.
Taavet alustab kirgliku keskendumisega Jumala väele - ta on kalju, kindlus, kilp ja päästja. Need ei ole mingid umbisikulised omadused, ja ometi: ta on minu kalju, minu päästja ja kui ma hüüad, siis ta kuuleb mind ja päästab. Ja tema vägi päästeks on sama suur kui oli tema vägi loomises (8-16), ning kindlalt piisavalt võimas et päästa keda tahes mistahes sügavikust (5,6).
Meil võib olla lihtne laulda selliseid sõnu, olles kaasahaaratud Taaveti poeesia kirglikkusest. Aga kas ma tegelikult ka usun, et Jumal ongi nii väeline ja suudab mid päästa seal ja selles kus olen praegu?
Selle kommentaari autor: Margaret Killingray