Selleks, et ärritavaks muutuda, ei pea olema evangelist, kuid see võib olla abiks. (Kuigi ma ei tea kas kunagi kuulen kaasaegset jutlustajat ütlemas oma kogudusele: te rästikute sigitis?)
Meie elame ajal mil kirik on nõus end sõlme keerama, et mitte kedagi solvata; samas näeme, et Johannes ärritab ilma igasuguse pingutuseta peaaegu kõiki, ometi teeb ta seda siira sooviga vallandada ehtne meeleparandus. Igal juhtumil, mida ta nimetab, sisaldab tema ettepanek inimese elatustaseme kukkumist, Heroodese puhul aga loobumist oma armukesest. Meeleparanduse jutlustamine võib kaasa tuua ka surmanuhtluse. Pealegi ei viita Johannes kusagil, et meeleparanduse lainega kaasneksid mingid privileegid. Meeleparandus ei pruugi inimese ellu tuua rohkem tähendust, või arendada temas eneseväärikuse tunnet või pakkuda kasvõi tavalist heaolutunnet. Meelparandus oli ja on tänini lihtsalt iseenesest õige teguviis – on vajalik ettevalmistus kohtumõistmisele mis kaasneb Jeesuse tulemisega.
Johannes ei jäta mingit kahtlust, et kohtumõistmine patu üle toimub vältimatult ning selle tulemusena tehakse lahutus kurjade ning nende vahele, kes on andeks saanud. Ning taoline perspektiiv paneb meid sisimas kokku tõmbuma. On väljakannatamatu kujutleda, et need keda armastame võiksid sattuda valele poole selles viimses lahutamises sellepärast et meie pole suutnud neil evangeeliumi sõnumit selle täies tõsiduses esitleda.
Aabrahami omamine esi – ja usuisana oli aga juutide hinge võõrutanud isikliku patu tunnustamisest. Ning nende meelest kuulus kohtumõistmine paganatele ja ebajumalakummardajatele. Võib ainult loota, et meie päevil ei ole enam neid, kes usuvad et pelgalt kuulumine nelipühi, luterlikku, baptisti, ortodoksi või muusse kogudusse tähendab automaatselt ka Jumala ees õige olemist – siiski leidub sama tendentsi ka praegu. Aga kui neid on, siis peaksid Johannese sõnad purustama igasugusel taolise arvamuse.
Meeleparandus tähendab muudetud elu. Ja Jumalal ei ole lemmikuid. Kui Johannes viitab, et kohtumõistmine saab olema lähitulevikus (s 9)- siis on siinkohal vaja meeles pidada ajaloolist konteksti. Ühe põlvkonna jooksul neist kõnedest - oli Jeruusalemm hävitatud ajaloo ühes veriseimas piiramises. Johannes ei liialdanud millegagi!