Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 5:1-11
Jeesus kutsub esimesed jüngrid1Aga sündis, kui Jeesus seisis Genneesareti järve ääres ja rahvas tema juurde tungles Jumala sõna kuulama,
2et ta nägi kaht paati järve ääres seisvat. Aga kalurid olid neist välja läinud ja loputasid võrke.
3Astunud paati, mis oli Siimona oma, palus Jeesus teda natuke maad rannast eemale sõuda. Ning ta istus ja õpetas rahvahulki paadist.
4Aga kui ta lõpetas kõnelemise, ütles ta Siimonale: "Sõua sügavale kohale ja laske oma võrgud vette loomuse katseks!"
5Siimon vastas talle: "Õpetaja, me oleme terve öö vaeva näinud ega ole midagi saanud! Aga sinu sõna peale lasen ma võrgud vette."
6Ja kui nad olid seda teinud, püüdsid nad nii suure hulga kalu, et nende võrgud rebenesid.
7Ja nad viipasid oma kaaslastele teises paadis, et need tuleksid neile appi. Ja need tulid, ja nad täitsid mõlemad paadid, nii et need olid vajumas.
8Aga kui Siimon Peetrus seda nägi, langes ta maha Jeesuse põlvede ette ja ütles: "Mine minu juurest ära, Issand, sest ma olen patune mees!"
9Sest hirm oli haaranud teda ja kõiki, kes olid temaga, kalasaagi pärast, mille nad olid püüdnud.
10Nõndasamuti oli ka Sebedeuse poegade Jaakobuse ja Johannesega, kes olid Siimona kaaslased. Ja Jeesus ütles Siimonale: "Ära karda! Nüüdsest peale pead sa püüdma inimesi!"
11Ja kui nad olid paadid kaldale vedanud, jätsid nad kõik maha ja järgnesid talle.
Üks koguduste väljakutseid on oma liikmete igapäevatöö respekteerimine ja väärtustamine. Kipume suunama oma fookuse ning palved vaid neile, kes täisajaga teevad kristlikku tööd ning võibolla ka neile, kes on kaasatud meditsiinilisse, sotsiaalsess või arendussfääri. Ja esmapilgul tundub, et ka tänane kirjakoht toetab teatud ametite hierarhiat. Teksti kulminatsioonis jätab Peetrus oma paadi kaldale ning järgneb Jeesusele, et saada evangelistiks. Aga oleks hea mõtiskleda veidi sügavamalt tänase teksti keskmes oleva imelise tunnustähe üle.
Peetrus laenab rõõmuga oma paati Jeesuse heaks, kes õpetab vaimseid tõdesid; aga kui Jeesus pöörab tähelepanu paadile kui kalapüügivahendile, Peetrus solvub. Ta ei oota ega soovigi selles osas Jeesuse poolset sekkumist. Jeesus jääb kindlaks, ning nad saavad tohutu saagi. See on meeldetuletus, et Peetruse ja tema kaaslaste poolt ööst-öösse tehtav töö, toimub Jumala maailmas, Jumalast antud varude toel.
Pole kahtlust, et nad armastasid oma tööd saadava sissetuleku tõttu, kogemuste ja oskuste tõttu mille rakendamisest kogesid rõõmu ja nüüd osutatakse Peetrusele veel üht rahulduse saamise allikat: teha seda Issanda kutsel, tema meeleheaks. Pole siis ime, et varakirikus õpetati orje, kel praktiliselt puudus igasugune võimalus oma tööd valida, tegema tööd otsekui Issandale (Kl 3:23). Aga kuidas võiksime tänapäeval aidata neid, kes on aheldatud igava või üksluise tööprotsessi äärde; kuidas võiksid nemad leida väärikuse ja tähenduse selles, mida teevad?
Peetrus oli mõnda aega olnud kaasas Ristija Johannese ja hiljem Jeesuse poolt juhitud äratusliikumisega (Jh1:40). Kindlasti oli ta kuulud mitmeid sõnumeid meeleparandusest, kuid see kohtumine Jeesusega ta omas töökontekstis andis Peetrusele uue, radikaalse arusaamise patust. Võibolla avas see talle enesekaitse ja uhkuse või ka soovimatuse temas eneses mis ei lubanud olla sõltuv Jumalast?
Selle kommentaari autor: Vera Sinton