Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Ms 13:17-14:9
17 Aga kui vaarao oli lasknud rahva minna, siis ei viinud Jumal neid mööda vilistite maa teed, kuigi see oli ligem, sest Jumal mõtles, et sõda nähes rahvas kahetseb ja pöördub tagasi Egiptusesse, 18 vaid Jumal laskis rahva pöörduda kõrbeteed Kõrkjamere poole; ja võitlusvalmilt läksid Iisraeli lapsed Egiptusemaalt välja. 19 Ja Mooses võttis enesega kaasa Joosepi luud, sest tema oli Iisraeli lapsi vandega kohustanud, öeldes: „Jumal hoolitseb kindlasti teie eest. Siis viige ka minu luud siit enestega kaasa!” 20 Ja nad läksid teele Sukkotist ning lõid leeri üles Eetamisse, kõrbe äärde. 21 Ja Issand käis nende ees, päeval pilvesambas juhatamas neile teed, ja öösel tulesambas, andes neile valgust, et nad said minna päeval ja öösel. 22 Ei lahkunud pilvesammas päeval ega tulesammas öösel rahva eest. 1 Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes: 2 „Ütle Iisraeli lastele, et nad pöörduksid tagasi ja lööksid leeri üles Pii-Hahiroti kohale, Migdoli ja mere vahele, Baal-Sefoni ette, sellega vastakuti; lööge leer üles mere äärde! 3 Sest vaarao mõtleb, et Iisraeli lapsed ekslevad mööda maad, kõrb peab nad kinni. 4 Mina teen kõvaks vaarao südame ja ta ajab neid taga. Aga mina ilmutan oma au vaarao ja kogu tema sõjaväe arvel, et egiptlased tunneksid, et mina olen Issand.” Ja nad tegid nõnda. 5 Kui Egiptuse kuningale anti teada, et rahvas oli põgenenud, siis vaarao ja ta sulaste süda pöördus rahva vastu, ja nad ütlesid: „Miks tegime nõnda, et lasksime Iisraeli meid orjamast!” 6 Ja ta laskis rakendada hobused sõjavankrite ette ning võttis oma rahva enesega kaasa. 7 Ta võttis kuussada valitud sõjavankrit ja kõik muud Egiptuse sõjavankrid, ja võitlejaid nende kõigi jaoks. 8 Ja Issand tegi kõvaks vaarao, Egiptuse kuninga südame, ning too ajas taga Iisraeli lapsi; Iisraeli lapsed aga olid välja läinud ülestõstetud käe kaitsel. 9 Ja egiptlased, kõik vaarao hobused, sõjavankrid ja tema ratsanikud ning sõjavägi, ajasid neid taga ning jõudsid neile järele, kui nad olid leeris mere ääres Pii-Hahirotis, Baal-Sefoni kohal.
Tänane kirjakoht algab pilvesambaga (13:21), nagu ka homne (14:19, 20). Siin juhib Jumal inimesed eemale sõjast, sest „sõda nähes võiks rahvas kahetseda ja pöörduda tagasi Egiptusesse" (13:17) ja siis nad kohtuksid vaarao sõjaväega ning sooviksid, et nad poleks kunagi lahkunud Egiptusest (14 :10-12). Vaata, mida öeldakse Jumala juhtimise kohta salmides 13:17,18,21 ja 14:1. Mida teeb Jumal?
Vastuseks on kolmekordne "Ma ilmutan oma au" (14:4,17,18). See on nii, sest „siis egiptlased tunnevad, et mina olen Issand" (14:18). Korduv teema Piiblis on, et kui Jumal midagi teeb oma rahva kaudu, siis sellepärast, et rahvad teaksid, et ta on Jumal. Võib tuua näiteks kolm erinevat lugu: Taavet ja Koljat, pagendusest naasmine ja Pauluse kõned. Meie pääste ei ole ainus eesmärk, vaid näidata kõigile rahvastele Jumala au, kes päästab.
Vaaraol on lühike mälu (s 5), nagu ka Iisraeli lastel (s 11, 12). Mõlemad keskenduvad inimlikule jõule: Vaarao sõjaväed oma sõjalises võimsuses (s 6-9) ja Iisraeli lapsed, kes räägivad ainult Egiptusest ("Egiptus" või "egiptlased" esineb viis korda salmides 11 ja 12 ning seal ei mainita Jumalat). Aga Jumal teab, mida ta teeb: ta pööras rahva tagasi, et tüssata vaaraod (s 2,3). Mooses nõuab usaldust Jumala vastu ("Issand" esineb kaks korda salmides 13, 14) - kuid Jumal käskis teha seda, mida nad oleks võinud pidada hullumeelseks, „astuda" merre, kus Jumal teeb seda, mida nad ei oleks ette kujutanud (s 15-17). Jumala juhtimine toimub tema au ilmsikstuleku pärast, mitte et neil (või meil) oleks kergem - kuigi pärast hirmutavat ebakindlust tuleb vabanemine ning lauldakse ülistust Jumalale.