Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 19:28-44
Jeesus sõidab kuninglikult Jeruusalemma28Ja kui Jeesus seda oli rääkinud, läks ta edasi Jeruusalemma poole.
29Ja see sündis, kui ta jõudis Betfage ja Betaania lähedale mäe juurde, mida hüütakse Õlimäeks, et ta läkitas kaks jüngritest,
30öeldes: "Minge vastaskülla, kuhu jõudes te leiate kinniseotud sälu, kelle seljas ei ole istunud kunagi ükski inimene. Päästke see lahti ja tooge siia!
31Ja kui keegi peaks teilt küsima: "Miks te ta lahti päästate?", siis öelge: "Issand vajab teda.""
32Läkitatud aga läksid ja leidsid kõik, just nagu Jeesus neile oli öelnud.
33Aga kui nad sälu lahti päästsid, ütlesid selle omanikud neile: "Miks te sälu lahti päästate?"
34Nemad ütlesid: "Issand vajab teda."
35Ja nad tõid selle Jeesuse juurde, heitsid oma rõivad sälu peale ning panid Jeesuse tema selga istuma.
36Aga kui ta hakkas liikuma, laotasid nad oma rõivad tee peale.
37Aga kui Jeesus juba sinna lähedale sai, kus minnakse Õlimäelt alla, hakkas kogu jüngrite hulk rõõmustades valju häälega Jumalat kiitma kõigi vägevate tegude pärast, mida nad olid näinud:
38"Õnnistatud olgu, kes tuleb, kuningas Issanda nimel! Rahu taevas ja kirkus kõrgustes!"
39Ja mõned variserid rahva hulgast ütlesid Jeesusele: "Õpetaja, hoiata oma jüngreid!"
40Ta vastas: "Ma ütlen teile, kui need vaikiksid, peaksid kivid hakkama kisendama!"Jeesus nutab Jeruusalemma pärast41Ja kui Jeesus lähedale jõudis, nuttis ta linna nähes tema pärast:
42"Kui ka sina sel päeval ära tunneksid, mis sinu rahuks on vaja! Ent nüüd on see sinu silmade eest peidus.
43Sest päevad tulevad sinu peale, mil su vaenlased teevad sinu ümber valli ja piiravad sind ja ahistavad sind igalt poolt
44ja lõhuvad su maani maha, ja su lapsed sinu sees, ega jäta kivi kivi peale, seepärast et sa ei ole ära tundnud oma soosinguaega."
Luukase kirjeldust Jeesuse elust iseloomustab järjepidevus: “Ja kui Jeesus seda oli rääkinud, läks ta edasi...” (s 28). Luukas kirjeldab sündmuste järgnevust, mis kõik on omakorda seotud suurema plaaniga; samas on ka mööduvaid elemente, mis seotakse jäävamaga. Näiteks emaeesli sälg, loom kui selline - on inimajaloo seisukohalt väheoluline. Jeesus aga annab sellele jääva tähenduse.
Jeruusalemma minek võib olla lihtsalt järjekordne reis elus, kuid Jeesuse jaoks oli see teekond surma. Ta sõltus oma teekonnal jüngritest, kes pidid leidma sälu, farmiomanikust, kes pidi lubama võtta selle sälu, ning sälust, et see on nõus sisenema Jeruusalemma. Jeesus oleks ju vabalt võinud Jeruusalemma lihtsalt jala minna - ilma ühegi nimetatud lisadetailita. Aga näeme, et ta põimib väikesed argielemendid elu suurde projekti. Elu koosnebki nende kahe dimensiooni - mööduva ning jääva tihedast kokkusõlmimisest.
Väikesed asjad elus võivad omada suurt tähendust igavikulises plaanis siis, kui meie anname neile tähenduse. Kaasaegne ühiskond kaldub nõudma efektiivsuse nimel mittevajaliku äraheitmist - olgu siis ajakasutuses või tootlikkuses.
Võime teha 2 ebatavalist tähelepanekut. Esiteks, sälu omanikud vastavad positiivselt kui neile öeldakse “Issand vajab seda” (s 34). Kas Jeesusel oli nendega varasem kokkulepe? Või tunnustasid nad tema autoriteeti? Teiseks, Jeesus demonstreeris oma meelevalda looduse üle; “...kelle seljas ei ole istunud kunagi ükski inimene” (s 30).
Jääva ja mööduva vastakuti olek ning tänase loo ebatavalised seigad viivad meid veel ühe tähelepanekuni. Jüngrid, olid kõikide nende asjade tunnistajaiks. Nende tunnistus rajaneb varasemal kogemusel Jeesuse imedest ning õpetusest (s 37,38). Neil oli kogemus, mida kuidagi ei saanud olematuks pühkida.
Ning see kehtib kõikide kristlaste puhul, kes kogevad Jumala toimimist oma elus; meil on võimalik rääkida meelevalla ja teadmisega; ja see paneb meid austama Jeesust ning kummardama teda (s 38).
Selle kommentaari autor: Eduardo M Ramirez