Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 22:14-23
Jeesuse viimne paasasöömaaeg14Ja kui tund tuli, istus Jeesus maha ja apostlid koos temaga.
15Ja ta ütles neile: "Ma olen südamest igatsenud seda paasat süüa teiega enne oma kannatamist,
16sest ma ütlen teile, ma ei söö seda enam, kuni kõik on läinud täide Jumala riigis."
17Ja ta võttis karika, tänas ning ütles: "Võtke see ning jagage eneste vahel!
18Sest ma ütlen teile, mina ei joo nüüdsest peale viinapuu viljast, kuni Jumala riik on tulnud."
19Ja ta võttis leiva, tänas ja murdis ja andis neile, öeldes: "See on minu ihu, mis teie eest antakse. Seda tehke minu mälestuseks!"
20Selsamal kombel võttis ta ka karika pärast õhtusöömaaega ja ütles: "See karikas on uus leping minu veres, mis teie eest valatakse.
21Siiski, vaata, minu äraandja käsi on minuga lauas,
22sest Inimese Poeg läheb küll ära, nii nagu see on määratud, ometi häda sellele inimesele, kes ta ära annab!"
23Ja nemad hakkasid omavahel arutama, kes see küll võiks nende seast olla, kes seda kavatseb teha.
Luukas räägib eelpool Jeesuse hoiatusest vaenajate eest, kes püüavad jüngreid hävitada nende usu pärast. Tänases tekstis aga räägib Luukas meile reetmisest, kannatusest ja surmast, mis Jeesust ees ootas. Jeesuse vaenlased on hakanud liikuma, nad on täis otsustavust teda surmata (s 1-6).
Mõtle hetkeks, milline oleks sinu reaktsiooni, kui kuuleksid, et keegi on kindlalt nõuks võtnud sind tappa. Näeme, et Jeesuse reaktsioon on üsna üllatav. Selle asemel, et reetmise pärast depressiooni langeda, hakkab tema õige perspektiivi paika panemiseks ühist tähistamist ette valmistama (s 7-13).
Kõigepealt asetab Jeesus end suuremasse, ajaloolisse mustrisse. Üksikud, käesoleva hetke erilised sündmused, võivad ostutda eksitavaiks: Jumala toimimismustrid aga loovad meis kindlustunde. Paaapüha, milles tähistatakse Jumala imelist sekkumist oma rahva käekäiku on kogu selle tähistamise raamiks; reetmine ja surm on aga käesoleva hetke olukord. Ja siis, kutsub Jeesus oma jüngrid laua äärde tähistama (s 14-23); osadusse, mida ta oli “südamest igatsennud” (s 15).
Jeesus rajab kõik ajaloolisele sündmusele, andes uue, veel suurema tähenduse Jumala lunastavale väele. Ja kui tuleb tähistamise kõrghetk, ütleb Jeesus: “tehke seda minu mäelstuseks.” (s 19). Selle lihtsa lausega, avab Jeesus meile võimaluse jätkata seda tähistamist, mis kord sai alguse ühes Palestiina toas, ning mis on jätkunud üle kogu maailma ja läbi ajaloo, miljonite ja miljonite rõõmustavate jüngrite keskel - ja millest võid osa saada ka sina!
Siin on meil imeline näide sellest, kuidas õige (tagasi)joondamine toimib. Inimkond ei olnud suuteline elama täites Jumala tahet, ja nad kaotasid seetõttu oma otseühenduse (liini) Jumalaga. Jumal tõotas, et ta avab tee, selle ühenduse (otseliini) taastamiseks - läbi Jeesuse ohvrisurma ning ülestõusmise. Siiski, veel enne kui see kõik sündis, kinkis Jumal inimestele erinevaid sündmusi mis pidid saabuvat lunastust sümboliseerima - peamine neist oli paasapühade pidamine.
Selle kommentaari autor: Eduardo M Ramirez