Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ii 28:1-28
Tõelise tarkuse asupaik1Tõesti, hõbedal on leiukoht ja kullal pesemispaik,
2raud võetakse mullast ja kivist valatakse vask.
3Piir pannakse pimedusele ning viimseni otsitakse üles pimeduse ja sünguse kivi.
4Kaevandusi murtakse eluasemeist eemal, paigus, mille on unustanud jalad; nad kõlguvad kõikudes, inimestest kaugel.
5Maast kasvab leib, aga maa sügavused pööratakse tulega pahupidi.
6Selle kivimid on safiiride asukohaks ja seal on kullatolmu.
7Teed sinna ei tea kotkaski ega märka kulli silm.
8Seda ei talla uhked metsloomad, seal ei kõnni noor lõvigi.
9Ränikivi külge pistetakse käsi, mäed pööratakse juurteni ümber.
10Kaljudesse lõhutakse käike ja silm saab näha kõiksugu aardeid.
11Vooluste nõrgumiskohad tõkestatakse, ja mis peidetud on, tuuakse valguse kätte.
12Aga tarkus - kust seda leitakse? ja kus on arukuse asupaik?
13Ei tunne inimene selle hinda ja seda ei leidu elavate maal.
14Sügavus ütleb: "Minu sees seda pole." Ja meri ütleb: "Ei ole minu juures."
15Puhta kulla eestki ei saa seda osta ega hõbedaga selle hinda vaagida.
16See pole makstav Oofiri kullaga, ei kalli oonüksi ega safiiriga.
17Sellega pole võrreldav ei kuld ega klaas, ka pole see vahetatav kuldriista vastu.
18Koralle ja mägikristalli ei maksa mainidagi - omandatud tarkus on enam väärt kui pärlid.
19Sellega pole võrreldav Etioopia krüsoliit, puhta kullagagi ei saa selle eest maksta.
20Kust tuleb siis tarkus ja kus on arukuse asupaik?
Paljude kommentaatorite arvates on tänane peatükk lisatud hiljem, eraldi lauluna, jutustaja vahepalana, või siis dramaatilise koorina. Tegelikult näeme, et Iiob on maadlemas Jumala müstilise loomusega ning tema toimimisega siin maailmas, ning selles kontekstis tundub mulle see järgnev peatükk üsnagi loomuliku jätkuna.
Pealtnäha on see nagu iga teinegi tarkusekirjutus mille lõppjäreldusi võib kohata mujalgi Piibli tarkuseraamatutes. Inimesed võivad avastada suuri rikkusi - siin on võrreldud seda vääriskivide ja metallide kaevandamisega (s 1-11), kuid tarkuse omandamine on oluliselt raskem. Sellel on ka palju suurem väärtus kui tavalistel väärisasjadel (s 15-19) ning liigagi sageli alahinnatakse seda (s 13). Iiobi sõbrad ei suutnudki talle seda pakkuda, kuigi Iiob ise on hakanud aduma ja ka viitama õiges suunas. Jumal üksi teab kust ja kuidas on võimalik leida tarkust (s 23), ja ta on oma loodusse pannud tuntavad märgid (24-28), kust me teatud määrani võime seda näha (26:7-14).
Kaasaja inimkond vajab tarkust sama hädasti. Ajastul kus iga tõene väide satub automaatselt kahtluse alla, võib praktilise tarkuse - mis juhendab kuidas elada selles katkises ning langenud maailmas - pakkumine olla suurim teene, mida oma kaasinimestele teha saame. Tundub, et liigagi paljud on tänapäeval huvitatud enam teekonnast kui sellest, kuhu see viib, ning vajavad seetõttu selgitust kõikide imeliste asjade kohta mida teekonnal kohtavad. Just seda pakubki tarkus: arusaamist Jumalast, kelle tark toimimine on nähtav igal pool ja kõikidele, kes vaid võtavad vaevaks vaadata.
Kristlastele on Jumala tarkus ilmunud esmalt ja peamiselt Kristuses Jeesuses, kes oma ilmutuse läbi Jumala armastusest ja oma ohvrisurma läbi juhatab meile ülima tee mõistmaks ümbritsevat maailma. See surm toimis vastuteona maailma ebatarkuse mõjule.
Selle kommentaari autor: John Grayston