Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ii 27: 1-23
Iiob kinnitab, et ta on õige1Ja Iiob jätkas oma kõnet ning ütles:
2"Nii tõesti kui elab Jumal, kes võttis ära mu õiguse, ja Kõigevägevam, kes kibestas mu hinge;
3niikaua kui minus on veel hingeõhku ja mu ninas Jumala hõngu,
4ei räägi mu huuled valet ega kõnele mu keel pettust.
5Jäägu see minust kaugele, et annaksin teile õiguse! Kuni ma pole hinge heitnud, ei loobu ma oma vagadusest.
6Ma hoian kinni oma õigusest ega jäta seda, mu süda ei laida mind ühegi mu elupäeva pärast.
7Käigu mu vaenlasel käsi nagu õelal ja mu vastasel otsekui kurjategijal!
8Sest mis lootus on jumalatul, kui Jumal ta ära lõikab, kui ta tema hinge nõuab?
9Kas Jumal peaks kuulma ta kisendamist, kui talle kitsas kätte tuleb?
10Kas ta tunneb rõõmu Kõigevägevamast? Kas ta hüüab Jumalat appi igal ajal?
11Ma tahan teile õpetada Jumala kätt; mida Kõigevägevam mõtleb, seda ma ei salga.
12Vaata, te kõik olete ise seda näinud, mispärast te siis lobisete tühja?
13See on õela inimese osa Jumala juures, ja pärisosa, mille vägivalla teostajad saavad Kõigevägevamalt:
14kui tal on palju lapsi, siis on need mõõga jaoks, ja tema järglastel ei ole küllalt leiba.
15Kes temale järele jäävad, need matab katk, ja ta lesknaised ei saa neid taga nutta.
16Kui ta hõbedat kokku kuhjab nagu põrmu ja riideid varub nagu savi,
17siis varugu; aga õige paneb need selga ja süütu pärib hõbeda.
18Ta ehitab oma koja riidekoi eeskujul, hüti sarnaselt, mille vahimees teeb.
19Rikas on ta magama heites, kuid mitte kauem; kui ta silmad avab, siis ei ole tal enam midagi.
20Suur hirm saab ta kätte nagu voolas vesi ja öösel viib tuulekeeris ta kaasa.
Selles peatükis põimuvad kaks teemat; Iiobi jätkuv kinnitus oma süütuse kohta ning tema pealekäimine (nii kummaliselt kui see ka ei kõla) et Jumala õigus viimselt hakkaks valitsema. Iiob on veendunud, et kui ta ainult pääseks Jumala ette oma asja esitama, siis mõistetaks ta õigeks. Tema sõbrad - kes siin peaaegu vastaste rolli täidavad (s 7)- on esile toonud terve rea süüdistusi, milledest ühelgi ei ole tegelikku alust. Ja ka nemad usuvad Jumala õigusesse. Erinevus on lihtsalt selles, mil viisil see õigus ilmneb. Keeldudes ühinemast Iiobi protestiga, kaotavad sõbrad ka võimaluse liikuda suurema arusaamise ning küpsuse suunas, jäädes selle asemel ebaolulise ning tühise jutu juurde (s 12).
Viimselt ei ole meil võimalik kinni hoida millestki muust, kui veendumusest, et Jumal toimib õiglaselt. Kui see universum siin ei ole moraalne - ei ole selline, kus õige inimene saavutab oma eesmärgi, siis ei ole meil mingit lootust. Ja küsimus, millele peavad vastama need, kes Jumalat ei usu, on - kuidas rajada moraal kui selline?
Kõik need, kes peavad taluma ebaõiglust teiste käes, olgu see siis läbi süüdistamise valu, märkamatu reputatsiooni õõnestamine valede ning väärtõlgenduste vahendusel, või ka avaliku vägivallatsemise tõttu - neil kõigil on vaid üks koht kuhu minna- ja see on Jumala ligidale, Tema ette.
Iiob, nii nagu ka Jeremia ja psalmist on valmis Jumalaga vaidlema, kartmata välja näidata ka oma viha. Vastakuti ebaõiglusega ning ilmse Jumala eemalolekuga, võib vägagi kasuks tulla oma tõeliste tunnete väljendamine - “korralik” kristlik käitumine ei ole alati parim viis Jumala leidmiseks. Teame ju, nagu Iiob seda tol hetkel ei teadnud; et vendade süüdistaja (Ilm 12:10) on kõige selle taga, ning võime jõudu saada teiselt, keda samuti alusetult süüdistati, kuid kes vastu osutas armastust ning andestust.; kes koges Jumalast hüljatust kuid oli siiski Jumala poolt õigeks tehtud (Ap 2:32, 33).
Selle kommentaari autor: John Grayston