Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ii 31: 1-23
Iiob kinnitab oma süütust1Ma andsin ju oma silmadele seaduse. Kuidas ma võiksin siis vaadata neitsi poole?
2Sest mis oleks muidu mu osa Jumalalt ülal ja mu pärisosa Kõigevägevamalt kõrgustes?
3Eks hukatus tule ülekohtutegijale ja õnnetus sellele, kes nurjatust teeb?
4Eks tema näe mu teed ja loe kõiki mu samme?
5Kui ma olen valega kaasas käinud või on mu jalg tõtanud pettuse poole,
6vaetagu mind õigetel vaekaussidel - siis saab Jumal teada mu ausust!
7Kui mu sammud on kaldunud teelt kõrvale ja mu süda on järgnenud silmadele ja kui mulle on midagi pihku jäänud,
8siis söögu keegi teine, mida ma külvan, ja mis mulle võrsub, juuritagu välja!
9Kui mu süda on lasknud ennast ahvatleda mõne naise poole ja ma olen varitsenud oma ligimese ukse taga,
10siis jahvatagu mu naine võõrale ja heitku teised tema peale!
11Sest see oleks olnud häbitegu ja kohut väärt süü,
12tuli, mis põletab kadupaigani ja hävitab juurteni kõik mu saagi.
13Kui ma oleksin põlanud oma sulase ja teenija õigust, kui neil oli minuga tüli,
14mis ma oleksin teinud siis, kui Jumal oleks tõusnud? Ja kui ta oleks katsuma tulnud, mis ma siis temale oleksin kostnud?
15Eks minu looja ole loonud emaihus ka teda, eks ole üks ja seesama meid emaüsas valmistanud?
16Kas ma olen tagasi lükanud vaeste soove või lasknud tuhmuda lesknaise silmi?
17Kas ma üksinda olen söönud oma palukest, ilma et vaeslaps oleks saanud sellest süüa?
18Sest ta kasvas mu noorusest peale minuga kui oma isaga, ja emaihust alates olen ma teda juhatanud.
19Kas ma olen võinud näha kedagi hukkuvat riiete puudusel või vaest ilma katteta?
20Eks ta niuded õnnistanud mind ja eks ta saanud mu lambaniidust sooja?
Need on Iiobi viimased sõnad. Ja see on veenev protest oma süütuse kaitseks. Sõbrad on süüdistanud teda pattudes, sest mingil muul viisil ei oska nad seletada tema kitsikust; ometi ei ole nad suutnud tõendada mingit konkreetset eksimust. Iiob on uurinud iseennast, vaadates paljusid hukutanud suurte kiusatuste - raha, seksi ja võimu sügavikku. Iiob on olnud helde enda omast välja jagama ( s 16-21, 31,32). Ta on jäänud truuks oma abielus (s 1,9,10). Ta on oma võimu kasutanud targalt ning õiglaselt (s 13) rakendades seda oma kogukonna eest hoolitsemiseks (s 38-39). Ka on ta seisnud vastu ebajumalate teenumise kiustausele (s 24-27). Ning kõik mida ta soovib, on ilmuda Jumala ette kaitsma end, selle õnnetuse pärast, mille Jumal talle saatnud on.
Siin ilmneb nüüd Iiobi teoloogia puudulikkus. Oma sõprade sarnaselt, eeldab ta, et kannatus on patu tagajärg - kuid tema ei ole pattu teinud ning seepärast kannatab ülekohtuselt. Iiobil on vaja õppida, et see võrrand nii ei toimi.
Ilmselt mitte keegi meist, ei püüaks oma süütust sellisel viisil tõestada, kuid on inimesi, kellel on kalduvus iseennast süüdistada kannatuste eest mis nende ellu tulevad. Teised küsivad lihtsalt “Miks?!”- ja mitte sellepärast, et nad usuksid selle omaenese süü olevat, vaid imestades kuidas armastav Jumal võib lubada toimuda sellistel asjadel. Võib ka olla, et nii mõnegi puhul tekitab taoline võitlus vastanduvate tunnete ning puuduliku arusaamisega mõlema reaktsiooni üheaegset ilmumist.
Intellektuaalne teadmine oma ekslikkusest ei aita eriti! Kuid isegi kui tunneme, et ei suuda Jumala ette tulla oma süütust tõendama, on õige lahendus siiski Jumala ette tulemises, kes võtab meid vastu kogu südamest - mitte meie õigete tegude tõttu vaid oma Poja õigsuse tõttu mis on meie omaks saanud (Ef 1:3-14) Fl 3:7-11; Rm 8:31-39).
Selle kommentaari autor: John Grayston