Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hb 4:14 - 5:10
Et meil nüüd on suur ülempreester Jeesus, Jumala Poeg, kes on läbinud taevad, siis hoidkem kinni usust, mida me tunnistame! 15 Sest meil pole niisugune ülempreester, kes ei suuda kaasa tunda meie nõrkustele, vaid selline, kes on olnud kõigiti kiusatud nii nagu meie, ja siiski ilma patuta. 16 Läki siis julgusega armu aujärje ette, et me halastust saaksime ja armu abiks leiaksime parajal ajal! Iga ülempreester, kes võetakse inimeste hulgast, seatakse inimeste asemel läbi käima Jumalaga, et ta tooks ande ja ohvreid pattude eest. 2 Ta suudab mõistvalt kohelda arutuid ja eksijaid, kuna ta isegi on nõrkusest piiratud. 3 Ja selle nõrkuse tõttu peab ta niisamuti nagu rahva, nõnda ka iseenese eest ohverdama pattude pärast. 4 Ja keegi ei võta enesele seda au ise, vaid Jumala kutsel nagu Aarongi. 5 Nõnda ei ole ka Kristus austanud ennast ise ülempreestriks saamisega, vaid see, kes talle on ütelnud: „Sina oled mu Poeg, täna ma sünnitasin sinu.” 6 Nõnda ta ütleb ka teises kohas: „Sina oled igavesti preester Melkisedeki korra järgi.” 7 Oma maise elu päevil ohverdas Jeesus palumisi ja anumisi suure hüüdmise ja pisaratega selle poole, kes teda võis päästa surmast, ja teda võeti kuulda tema allaheitlikkuse tõttu. 8 Ja olles küll Poeg, õppis ta kuulekust selle läbi, mida ta kannatas. 9 Ja kui ta oli saanud täiuslikuks, sai ta igavese pääste toojaks kõigile, kes on talle kuulekad, 10 kuna Jumal oli kuulutanud tema ülempreestriks Melkisedeki korra järgi.
Tänane kirjakoht vaatab tagasi peatükki 2:17 - 3:1, kus autor isiklikult järgib oma kutset “hoida oma mõtted Jeesusel, meie meie usutunnistuse apostlil ja ülempreestril” ( 3:1) Jeesus on meie suur ülempreester (4:14). Juutidest lugejate jaoks oleks muutnud see Jeesuse unikaalseks, ülendatuks, teistsuguseks ja eemalolevaks; kuid heebrealaste kirja autor tahab seda vältida - ning ühtlasi päästa ka ülempreestri ameti staatuse, sest tema arvates on sellel väga auline tähendus, mis täiesti erineb tollest, automaatsena tekkivast hoiakust.
Jah, ühes mõttes on Jeesus tõesti unikaalne ning ülendatud, nii nagu olid seda Vana Testamendi ülempreestrid, keda nimetas ametisse Jumal ise ( 5:4), ning kellele anti erakordne, pattude eest ohverdamise amet ( 5:1). Jeesus on unikaalne - Jumala Poeg (5:5), kes on ülendatud taevasse (4:14) - nii, et ta on ülempreester Melkiseedeki korra järele, ja ühtlasi ainuke kogu universumis kelle läbi on võimalik võitu saada surma üle (5:9.10). Teisest küljest, on ta täiesti nii nagu meie: ta kogeb täielikult meie nõtrusi ( 4:15 - “kaasa tundma” siin tähendab rohkem kui lihtsalt empaatilist ettekujutamist), ta läheb läbi samadest kiusatustest ja kannatustest nagu meiegi. Võrratu aga on siin, et just seesama, meie nõtruste ja kannatuste jagamine,on see, mis annab talle ülendatud Ülempreestri positsiooni, kes toob meile pääste (5:8-10)!
Heebrealaste kirja 5:7-10 on üks Uue Testamendi tähelepanuväärsemaid tekste. Siin peab kirja autor silmas Jeesust Getsemani aias, vastu vaatamas ristilöömisele. Tema “palumised ja suurte pisaratega anumised” olid Jumala poole tõstetud ohver, ning Jumala poolt ka vastu võetud - esimeses osas tema ihu täielik ohverdamine ristil, mille läbi ta nimetati Ülempreestriks ning sai võimeliseks tooma päästet kõikidele, kes talle kuuletuvad.
Ta isegi “õppis sõnakuulmist” läbi selle kannatuse, sest tema võitlus oli just selline, millega vastakuti oleme ka meie - kui püüame elada õigesti keset preaguseid katsumusi ning kiusatusi.
Selle kommentaari autor: Steve Motyer