See rahutukstegev piiblitekst kirjeldab nende saatust, kes kord Kristust tundnud, siiski hülgavad Ta vabatahtlikult ja teadlikult.  Omal ajal tunti usutaganeja saatuse ees nii suurt hirmu, et püüdes seda vältida, lükkasid mitmed oma ristimise edasi võimalikult surmaeelsele momendile. Kas usklik võib ära langeda ning minna hukatusse?

Kuigi paljud piiblitekstid kinnitavad uskujale turvalist igavikku (Jh 10:28), tuleb ka neid vaadata selliste tekstide taustal nagu tänane (2Pt 2:20, 3:17). Kui olin 16, siis meie üsnagi enesteadlik noortegrupp arutles sel teemal. Mina olin nende poolel, kes vastasid püstitatud küsimusele “jah”, kuid “ei’d” said üsnagi hõlpsalt publiku poolehoiu, naiivselt järeldades, et tõelisel usklikul ei ole võimalik ära langeda, sest need kellega see juhtub ei ole üldse tõeliselt usus olnudki. Kahjuks ei selgitata tõde taolistes avalikes väitlustes. Kui küsisin oma isalt, ütles ta et jah, kõikidel on võimalik ära pöörduda sellest, mida on usutud, kuid nende jaoks, kes selle pärast muretsevad, on see vähetõenäoline.

Näeme, et otsustavaks saab teadlik valik: s 26 ütleb “kui me tahtlikult teeme pattu “ (inlg. keeles: jätkame patu tegemist). Pane tähele ka kasutatud tegusõnu: hülgama, tallama, teotama, ära heitma. Need ei ole meie teadmatuse või tegematajätmise patu kirjeldused; ka mitte mõtlematusest või impulsiivsusest tulenevad eksimused, mida hiljem kahetseme; ning isegi mitte nõrkuses kiusatusele allaandmine, mis tuleneb meie langenud loomusest. Käsuseadus tunnistas selliseid patte, jätkuvalt rõhutades, et ohvrid olid mõeldud ka tahtmatute või teadlikult tehtud pattude jaoks, mida hiljem kahetseti (5Ms 4:2,22,27; 5:5).

Üsna peagi tuleb päev, mil meie püha Jumal kehtestab siin oma täiusliku valitsuse ning kõik, kes Jumala seadmisi põlgavad või tahtlikult tõukavad ära tema Poja läbi pakutava andeksandmise, peavad kogema Tema kohtumõistmise karmi reaalsust. 

Uskujaina teame mis on meie ülesanne: püsida Jumalale võimalikult ligidal (s 22), vastu võtta Jeesuse vere läbi pakutav andeksandmine (s 22); hoida kinni Jumala ustavusest ning tõotustest (s 23); aidata ning julgustada üksteist (s 24), ja hoida kokku nii headel kui kurjadel aegadel (s 25).