Pikki aastaid kogunesid umbes 25 mu sugulast igal aastal mu venna kirikusse ühisele puhkusele. Tegime süüa koguduse köögis, magasime pühapäevakooli rumides ning mängisime päevad läbi kiriku territooriumil. Tavaliselt tõime kaasa ka hulgaliselt perepilte, et panna kokku üks suur pereplakat. Nüüd on igal perekonnal koopiad neist plakatitest ja iga kord kui astun meie kööki või küastan mõnd sugulast, olen ümbritsetud  inimeste piltidest keda armastan üle kõige maailmas. Ja need plakatid meenuvad mulle kui loen, et oleme ümbritsetud “suurest tunnistajate pilvest” (s 1). Üks Kristusele kuulumise eesõigusi on olla ühendatud usklike mineviku, oleviku ja tulevikuga (Jh 17:20,21). See “usuplakat” teeb meid tänulikeks usklike ustavuse eest eesminejatele, neile, kes on ohverdanud palju, et meie võiksime osa saada evangeeliumist.

Nagu nägime eelmisest peatükist, hõlmab see miljoneid inimesi, kes on läinud läbi raskustest ja tagakiusust oma usu tõttu. See innustab ka vältima igasugust pattu ja võimaliku eksitust, mis võiks mingilgi määral ohustada meie suhte Kristusega või meie võimet evangeeliumi kuulutada.  Kui vaatan neid pereplakateid, tekib minus soov olla nii kristlik abikaasa, isa, vend või onu kui vähegi võimalik. Need vaikivad pildid aitavad mul hoiduda kõrvalekalletest patu suunnas.

Kirja autor asetab meie ette uurimiseks ka teise pildi: “ Kinnitage oma silmad Jeesusele” (s 2). Jeesus kannatas ristil valu ja häbi selleks, et vabastada meid patust. Ta ei saanud mitte ainult ülimaks usu eeskujuks; Ta demonstreeris et Ta tõesti on meie usu “alustaja ning täideviija” (s 2). Ja see on meie kõige suurem motivatsioon.