Loe läbi alltoodud kirjakoht: Iiob 34:16-37
Eliihu õigustab Jumalat16Kui sul nüüd on arukust, siis kuule seda, võta kõrvu mu sõnade kõla!
17Kas siis tõesti peaks valitsema õiguse vihkaja? Või tahad sa süüdi mõista õiget ja võimast,
18kes ütleb kuningale: "Kõlvatu!", vürstidele: "Õel!",
19kes ei pea lugu vürstidest ega eelista suursugust viletsale, sest et need kõik on tema kätetöö?
20Nad surevad äkitselt keset ööd: inimesed vaaruvad ja lähevad, ja ilma käetagi võetakse ära vägev.
21Sest tema silmad on igaühe teede peal ja ta näeb kõiki tema samme.
22Ei ole pimedust ega varjulist paika, kuhu ülekohtutegijad saaksid peitu pugeda.
23Sest tema ei anna inimesele aega Jumala juurde kohtusse minekuks:
24ta peksab vägevad üle kuulamata puruks ja paneb teised nende asemele.
25Sellepärast, et ta nende tegusid tunneb, hävitab ta nad öösel ja nad purustatakse.
26Ta peksab neid nagu kurjategijaid paigas, kus on nägijaid,
27sellepärast et nad taganesid tema järelt ega hoolinud ühestki tema teest.
28Nende pärast tõusis viletsate hädakisa tema ette, ja tema kuulis vaeste appihüüdeid.
29Kui ta on vait, kes võiks teda süüdistada? Ja kui ta oma palge peidab, kes saaks teda näha? Niihästi rahva kui inimese üle
30paneb ta kuningaks jumalavallatu inimese rahva võrgutajate seast.
31Kui keegi ütleb Jumalale: "Ma olen eksinud, ma ei tee enam kurja;
32mida ma ei mõista, seda õpeta sina mulle, ja kui olen ülekohut teinud, siis ma seda enam ei tee!",
33kas ta siis sinu arust peaks kätte maksma, sellepärast et sina ei ole sellega rahul? Kuid sina pead otsustama, mitte mina, seepärast räägi, mida sa tead!
34Mõistlikud inimesed ütlevad mulle, samuti tark mees, kes mind kuuleb:
35"Iiob räägib mõistmatult ja tema sõnad pole targad."
Oma järgmistes argumentides (s 21-30) Jumala õigluse kaitseks vastab Eliihu Iiobi väljendatule peatükkides 23 ja 24. Iiob kurtis seal, et Jumal on varjatud ja vaikib. Iiob kurdab, et ta ei leia Jumalat ega saa ühtegi vastust oma küsimustele. Ta on hirmunud ja tunneb, nagu ta oleks lõksu jäänud, kuigi on püüdnud alistuda Jumalale, kelle halastamatut ja ettearvamatut kohut on ta nüüd tunda saanud.
Eliihu on aga veendunud, et ainsaks lahenduseks inimliku kannatuse probleemile on "suured tõed Jumala kohta" (Balentine, Iiob). Ta esitab kõigepealt üldisi tõdesid Jumala kohta, seejärel kohandab need üksikisikutele nagu Iiob. Jumala õiglus on täiuslik, mis põhineb Tema täielikus faktide teadmises (s 21-25) ja kontrolli omamises sündmuste üle (s 25-28). Jumala varjatuse ja vaikuse kohta on Eliihu vastus lihtne: kes võib öelda, et Jumal eksib (s 29)? Kohalolev või puuduv, rääkiv või vaikiv, Jumal on Jumal. Vastavalt Eliihule on Jumala haare piiramatu ja Iiobi inimlik arusaamine oluliselt piiratud. Ta usub, et Iiobi arusaamist takistab tema patt, seega Iiobi ainus võimalus on tunnistada oma süüd ja viivitamata kahetseda (s 31-33). Tema jätkuv kaeblemine ainult suurendab tema kitsikust (s 34-37).
Ptk lõpuks Eliihu on täiesti unustanud Iiobi inimlikkuse ega tea, et ka tema enda inimlikkus on vähenenud. Ta on muutunud kalgiks ja hoolimatuks. Ta ei räägi enam ainult Jumala nimel, vaid julgeb minna sellest kaugemale (vt 2:6). Eliihu hinnangul peaks tuleks Iiobit veelgi proovile panna, kuni viimase piirini. Eliihu on Jumala õiglusest ülevoolavalt kaitsnud - kuid ta Iiobi sella alla matnud. Eliihu õigustus muutub lausa solvanguks.
Selle kommentaari autor: Jenny Peterson