Reede, 7. Juuni 2013
Loe läbi alltoodud kirjakoht: Iiob 35:1-16
Eliihu õigustab Jumalat1Ja Eliihu jätkas ning ütles:
2"Seda sa pead siis õigeks, nimetad oma õiguseks Jumala ees,
3et sa küsid: "Mis kasu mul on, mis abi on mul sellest, et ma pattu ei tee?"
4Ma annan sõnadega vastuse sulle ja koos sinuga su sõpradele.
5Tõsta oma pilk taeva poole ja vaata, pane tähele pilvi, mis on sinust kõrgemal!
6Kui sina pattu teed, mida sa sellega temale võiksid teha? Ja kui sinu üleastumisi on palju, mida sa nendega tema vastu võiksid korda saata?
7Kui sa oled õige, mida sa temale võiksid anda? Või mida olekski tal võtta sinu käest?
8Su ülekohus mõjutab vaid sinusugust meest ja su õiglus inimlast.
9Nad kisendavad küll paljude rõhujate pärast, hüüavad appi vägevate käsivarre vastu,
10aga ükski ei küsi: "Kus on Jumal, mu Looja, kes öösiti põhjustab kiituslaule,
11kes õpetab meid rohkem kui loomi maa peal ja teeb meid taeva lindudest targemaks?"
12Seal nad siis kisendavad, aga tema ei vasta kurjade kõrkuse pärast.
13Tõesti asjata, Jumal ei kuule seda ja Kõigevägevam ei vaata sinna.
14Kuigi sa ütled, et sa teda ei näe, on asi tema ees, seepärast oota teda!
15Aga nüüd, kui ta viha ei karista ja ta ei tahagi nii väga teada ülemeelikusest,
16ajab Iiob asjata oma suu pärani ja teeb mõistmatusest palju sõnu."
"Olen märganud, et inimesel, kes ise ei ole kannatanud, on harva jõudu aidata kannatajat (Amy Carmichael, "Rose from Brier", 1972). Tänu Jumalale Jeesuse eest.
Eliihu võtab sõna kolmandat korda ja esitab jälle väljakutsuvaid küsimusi (s 2,6,7), mis näivad kutsuvat Iiobit tõelisele, isiklikile vestlusele, kuid tegelikult juhivad ta veel suuremasse vaikusesse. Eliihu naaseb oma varasemate argumentite juurde Jumala õiglusest, tuues välja kaks iseloomulikku joont.
Esiteks tuleb ta Iiobi peamise väite juurde (s 34:9): mis mõte on olla hea? Mis vahet seal on (s 3)? Eliihu vastab, et mitte miski ei tulene patustamisest või mitte patustamisest. Inimene peab vaid arvestama tohutu, lõputu Jumalaga mõistmaks, et ei mingi väeti inimtegevus, halb ega hea, ei saa mõjutada ülevat Jumalat. Jumal eemaldatakse meist ja meie ei saa Teda mõjutada. Eliihu eesmärk on võibolla tugevdada Iiobi usku, rõhutades Jumala transtsendentsust, kuid Helmut Thielicke, üks 20. sajandi suurimaid teolooge, on kirjutanud: "Ütle mulle, kui kõrge on Jumal sinu jaoks, ja ma ütlen sulle, kui vähe ta tähendab sulle. See võiks olla teoloogiline aksioom. Kõrge Jumal on minu elust välja ülendatud ... Kui Jumal ei oma tähtsust mu väikse elu väikestele mosaiigitükkidele, ja asjadele, mis mind puudutavad, siis ta ei puuduta mind üldse. (H Thielicke, I Believe, Fortress, 1968) Teiseks: Eliihu tegeleb elavalt Iiobi teise põhiküsimusega: miks Jumal ta palvele ei vasta (s 12)? Ükskõiksena selle suhtes, mis kahju ta võib teha Iiobile, osutab Eliihu takistustele nagu uhkus (s 12), valed motiivid (s 13) ja vähene usk (s 14). Kui ainult Iiob rakendaks need printsiibid oma olukorda, ütleb Eliihu, oleks asjal tulemus.
Kas see on parim, mida inimeste tarkus võiks pakkuda? Transtsendentne ja kättesaamatu kohtunik, õigusemõistmine, mis on ükskõiksuseni erapooletu? Meenuta mõnda Uue Testamendi salmi, et näha seda pilti teises valguses.
"Kui tuleb kannatada, aitab natuke julgust rohkem kui palju teadmisi, natuke kaastunnet rohkem kui palju julgust ja väike piisk Jumala armastust on üle kõige. (Lewis, Problem)
Selle kommentaari autor: Jenny Peterson