Kiri on lühike, selge sõnumi ja rõhuasetusega. Kirjutatud kui nooremale usuvennale, üks juht teisele, sõber sõbrale. Kirja stiil on klassikaline, alates tervituse ja palvega, kirjutaja ja adressaadi nimetamisega. Gaiusest ei ole palju teada , kuid mõnel korral on teda mainitud Uues Testamendis, kirjast nähtub et tal on kohalikus koguduses mõjukas positsioon. Rohkem kui positsioonist räägib Johannes rõõmust usuvenna vaimuliku arengu üle, mille tunnistus on levinud kaugemale Gaiuse kodukohast. Gaiusel on reputatsioon mille tunnusteks on tõesus ja ustavus.

Tõde – on sõna mida Johannes kasutab palju nii oma evangeeliumis kui ka kirjades. Tõde on Johannese jaoks midagi äärmiselt põhilist, alustrajavat ning enamasti on see lähedalt seotud Kristuse isikuga. Johannes ütleb – ma näen sinu valitud mudelit, Kristust – see paistab välja kõigest mida teed ja mida sinust räägitakse.

Ustavus – on voorus, mille esiletulekuks on vaja aega. On mitmeid, kes alustavad innustuse ja hurraaga aga ei suuda välja vedada pikema aja vältel. Kui inimesed ootavad abi teistelt, siis loomuliku lisana eeldatakse selles ustavust, pühendumist. Enesele aga leitakse ikka õigustusi ära libisemiseks. Johannese kirja kontekstis võiks selle usalduse all mõista ka lojaalsust. Kellele? Eelkõige usuvendadele. Ja tõsi ta on, et kui kusagil, siis usurahva keskel ei tohiks iial tekkida usaldusväärsuse ja ustavuse defitsiiti. Just selle alusel julgeb Johannes oma sõbrale ja usukasvandikule esitada palve – ujuda vastuvoolu, toimida õieti.Kirja põhiteemaks on kuulutajate või kristliku töö tegijate kohtlemine võõras keskkonnas. Võõrastemajad, mida kasutati, olid sageli halva kuulsusega, ja neis peatumine oleks kompromiteerinud kuulutajate sõnumi. Sellest ka Johannese märkus, s7, et rändkuulutajad ei võta midagi vastu paganatelt. Taoline olukord aga asetas nad otseselt sõltuvaiks võõrsil asuvate usuvendade „lojaalsusest“/ ustavusest. Sest väärikas vastuvõtt ja teelesaatmine millest Johannes siin kirjutab – tähendas nii öömaja kui ülalpidamise ja vajalikuga teemoonaga varustamist kuni järgmise kuulutuspaigani. Taolises praktikas avaldus ühtsus eesmärkides ja tegevuses - mille aluseks polnud mitte isiklik meeldivus, vaid Jeesuse Kristuse nimi, ning seetõttu ei olnud ka oluline, kas saabuvad külalised olid tuttavad või võõrad. Tähtis oli Jeesuse nimi, eeskuju ja ühine eesmärk.

Tõde on ka see: et olla kogudusele õnnistuseks, ei pea olema pastor või jutlustaja (Mt 10:41, 42), piisab ka evangeeliumi kuulutajate toetamisest.

Olgem Jumalale ustavad ka pisiasjades.