Inimesed, kes tänapäeval peavad kõikvõimalikke naudinguid osana oma inimõigustest, jõuavad neid otsides terve rea asjade kuritarvitamisesse - erinevad mõnuained, sport, igasuguseid normaalse käitumise piire ületavad esktreemsuhted, jpm. Teised sukelduvad müstilistesse religioossetesse kogemustesse või loodavad, et mingi spetsiifiline “teraapia” viib neid naudingu kõrgustesse.

Tundub, et psalmist viibib sellistes vaimsetes paikades, millest enamik meist ei oska isegi unistada. Kahjuks on tema meeleseisund ning vaimsus mõistetamatu ja hoomamatu isegi paljudele kristlastele tänapäeval. Kui paljud meist on sel kombel pisaraid valanud sellepärast, et Jumala seadmistele ei kuuletuta?!

Kõige erakordsem psalmisti kirglikkuse juures on vist, et tema fookus ei ole ei Jumala andidel, ega Jumala armastusel või ilul, isegi mitte Tema hämmastaval väel ja pühadusel - vaid, see on seadmistel (seadusel), mida Jumal on asetanud sellesse maailma - seesama, mida praegugi uurime.

Läbi nende salmide kontrasteeruvad omavahel praegune maailm, kus valitseb julmus ja kaos ning need, kes taotlevad Jumala eesmärke. Ja just selles viimases võime kõige tõenäolisemalt leida läbi inimpõlvede otsitava rahulduse, rõõmu ja ka erutusvärina.

Taoline mõte võib meile tunduda kummalisena, sest inimene on valdavalt elanud ühiskondades, kus iseseenesetmõistava alusena võetakse selle korda ja turvalisust. Viimselt aga tulevad needki annid Jumalalt, kes hoiab ülal kõiki maailma aluseid.

Ilma seaduse ja korrata elamine väikselgi ajavahemikul, aitab meil mõista, miks nende taastamine võib põhjustada taolise ülevoolava ekstaatilise rõõmu ja suure juubelduse.