Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 13: 10-17
Jeesus tervendab hingamispäeval10Ja Jeesus oli õpetamas ühes sünagoogis hingamispäeval.
11Ja vaata, seal oli naine, kel oli haiguse vaim kaheksateist aastat ja kes käis kõveras ega saanud ennast päris sirgeks ajada.
12Teda nähes kutsus Jeesus ta enese juurde ja ütles talle: "Naine, sa oled lahti oma haigusest!"
13Ja ta pani käed tema peale ja otsekohe ajas naine enese sirgeks ja ülistas Jumalat.
14Aga sünagoogi ülem, kelle meel läks pahaseks, et Jeesus tervendas hingamispäeval, ütles rahvahulgale: "Kuus päeva on, mil tööd peab tegema, tulge siis neil päevil ja laske endid terveks teha, aga ärge tulge hingamispäeval!"
15Aga Issand vastas talle: "Te silmakirjatsejad, eks igaüks teie seast päästa ka hingamispäeval oma härja või eesli sõime küljest lahti ja vii jooma?
16Kas siis teda, kes on Aabrahami tütar, keda saatan, ennäe, juba kaheksateist aastat on hoidnud ahelais, ei oleks tohtinud sellest köidikust lahti päästa hingamispäeval?"
17Ja kui ta seda ütles, häbenesid kõik ta vastased, ent kogu rahvahulk rõõmustas kõigi auliste tegude üle, mis sündisid Jeesuse läbi.
Stseen muutub - me liigume edasi sünagoogi, kus Jeesus hingamispäeval õpetab - aga teemad, millest ta õpetab, jätkuvad. Sünagoogi juhil poleks mingit probleemi olnud Jeesus tähendamissõnaga salmides 6-9, sest tema teadis täpselt, millist “vilja” Jumal ootas. Nii teadis ta ka täpselt, mis on meeleparandus: see on kogu südamest tulev kahetsus Jumala ees, iga asja puhul milles me pole suutnud järgida Jumala seadust, ning sisemine otsus muuta end Jumala abiga. Sünagoogi juhile oli selge, et igasugust töötegemist, kaasarvatud ka krooniliste seljavigade parandamist, tuleb hingamispäeval vältida, sest Jumala poolt antud käsuseadus õpetab nii. (Variserid tegid vahet akuutsete meditsiiniliste hädajuhtumite, mida hingamispäeval võis käsitleda; ning pikaajaliste, krooniliste juhtumite vahel, millega hingamispäeval ei tohtinud tegeleda). Seega - Jeesus oleks pidanud meelt parandama oma käsuseaduse rikkumisest.
Jeesus aga osutab hoolivale armule, mida kõik tema kuulajad kõhkluseta rakendasid oma koduloomade suhtes: janu ei ole hädajuhus, vaid pigem pikaajaline füüsiline seisund, millega tuli tegeleda igal päeval, kaasaarvatud hingamispäeval. Võime tajuda Jeesuse meelepaha salmis 16: see “Aabrahami tütar”, hinnatud osaline Jumala lepingus Aabrahami ja Iisraeliga, on olnud pagenduses 18 pikka aastat, orjastatuna võõra väe poolt. Kas ei ole siis kohane teda vabastada kõikidest päevadest just hingamispäeval, lepingu tähistamise päeval?
Asja tuum on selles, et Jumala riigis ei tehta otsuseid mitte legalismist või seadusepügalat näpuga taga ajades, vaid lähtuvalt armust. Jätkuvalt on Jeesus valmis kõrvale panema traditisioonilisi seadusekäsitlusi, kui arm selleks kutse esitab. (Vaata kasvõi Kadunud Poja loo imelist piiride avardumist!) Jeesus seisab vastu igasugusele Pühakirja tõlgendamisele mis püstitab takistusi armu ulatumisele kadunute ja seotute juurde. Tema jaoks ei saa neljas käsk välistada armust inspireeritud ohverdavat toimimist hädas olevate inimeste heaks. See ei ole Jumal, keda tema tunneb.
Selle kommentaari autor: Steve Motyer