Tekkinud vaikuse lõhub üks külalistest vaga märkusega (s 15), mille eesmärgiks on austada kogunenud religioosset hulka. Küsimuse taga on väljaütlemata eeldus - et vaid teatud inimesed on väärt osa võtma taevasest pidusöögist, ning loomulikult kuulume ka “meie” nende valitute hulka! Selles eriti peenes sotsiaalses ringis vaadati Jumalale kui sotsiaalse redeli tipus olijale, kui kõige suurema austuse osaliseks saavale peokülalisele.

Tundub et Jeesuse tähendamissõna sobib mistahes piduliku sotsiaalse “sündmuse” kohta. Alles 15.salmis oleva kommentaari tõttu mõistame, et tegelikult räägib Ta jumalariigist. Ja see on tähendamissõna mõistmise võtmeks: Jeesus lubab oma kuulajail instinktiivselt kuuldule reageerida, anda sellele oma tähendus (vt s 35). Milline oli sinu esmareaktsioon kui seda lugesid? Enamik külalisi oleks olnud ehmatanud sellistest vabandustest. Milline jämedus! Peoperemees on ilma kahtluseta väga lugupeetud ja auväärne inimene - keegi ei julgeks tema kutsele ei öelda, isegi mitte väga pingelise majandusliku olukorra tõttu. Isegi siis mitte, kui kutsutud peaksid sõitma mesinädalaid pidama! Oleks tohutu sotsiaalne läbikukkumine keelduda sellise mehe kutsest - see oleks häbistav nii kutsutuile kui kutsujale. Täiesti mõeldamatu!

Aga - on hämmastav, et kogu bankett avatakse pesemata hulkadele. Miks peoperemees nii käitub? Ja veel sellise innuga - “veenge neid tulema”? Kokkuvõttes on see üks küsimusi tekitav ja hämmingusse ajav lugu. Kes võib sellest aru saada?

Aga võibolla...võibolla suutsid Jeesuse kuulajad loo mõtte siiski tabada ning seda ka oma südames kaaluda: mõista, et kõikehõlmav  sotsiaalne sagimine muudab nad kurdiks Jumala enese kutsele, sest jumalariigis lõhutakse maha viimsedki sotsiaaled barjäärid ning erisused mida siiani nii hoolega on säilitatud. See on armastuses sirutumine nende poole, kes on kadunud, patused ja ebapühad.