Loe läbi alltoodud kirjakoht: Gl 2:11-21
Keefase silmakirjalikkusest11Aga kui Keefas tuli Antiookiasse, siis ma astusin tema silma ees talle vastu, kuna teda oli tarvis hukka mõista.
12Sest enne kui mõned olid Jaakobuse juurest tulnud, sõi ta koos paganatega, aga kui need tulid, siis ta tõmbus eemale ja eraldus, kartes ümberlõigatuid.
13Koos temaga hakkasid silmakirjatsema teisedki juudid, nii et nende silmakirjatsemine tõmbas kaasa ka Barnabase.
14Kui ma nägin, et nad ei käinud otseteed evangeeliumi tõe järgi, siis ma ütlesin Keefasele kõikide ees: "Kui sina, kes sa oled juut, elad paganate, aga mitte juudi kombel, kuidas sa siis sunnid paganaid juudi kombeid pidama?
15Meie oleme sünnilt juudid ega ole patused paganate seast,
16aga teades, et inimene ei saa õigeks Seaduse tegude kaudu, vaid ainult usu läbi Kristusesse Jeesusesse, siis oleme ka meie uskunud Kristusesse Jeesusesse, et saada õigeks usust Kristusesse ja mitte Seaduse tegude kaudu, sest Seaduse tegude kaudu ei mõisteta õigeks ühtegi inimest."
17Kui aga meid meie püüdes saada õigeks Kristuses ometi leitakse patused olevat, kas see tähendab siis, et Kristus on patu teenija? Ei mingil juhul!
18Sest kui ma ehitaksin jälle üles selle, mille ma olen maha kiskunud, siis ma näitaksin end olevat üleastuja.
19Sest ma olen Seaduse läbi Seadusele surnud, et elada Jumalale. Ma olen ühes Kristusega risti löödud;
20nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus. Ja mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest.
21Ma ei taha tühistada Jumala armu, sest kui õigus tuleks Seaduse läbi, siis tähendaks see, et Kristus on asjatult surnud.
Peetruse suhtumine lauaosaduse suhtes oli muutunud - samamoodi nagu ka tema suhtumine paganatesse - väljakutse kaudu, mille Jeeusse eluviis talle esitas (Lk 19:5-7); aga selle muutuse vormis eluliseks ning isiklikuks tema kogemus Korneliuse katusel ( Ap 10:9-20). Kuid nüüd - surveolukorras, andis ta järele. Oma eraelus, ei järginud ta enam “koššer” reegleid, kuid avalikes kohtades, järgis juutide määrusi. Pauluse avalik noomitus, sundis teda oma elus väljendama seda, mida ta tegelikult uskus, selle asemel, et juutide surve all tagasi kommetetäitmisse minna.
Antiookias tekkinud vastasseis, sunnib Paulust oma seisukohti tugevalt kaitsma ning põhjendama. Kogu asja tuumaks oli see, et need, keda Jumal on vastu võtnud Jeesuse ristisurma tõttu, neil on ka kohustus elada “Kristuses”. Nad ei olnud enam käsuseaduse meelevalla (türannia) all, kuid neil oli kohustus kuulutada seda vabadust oma eludega, sama palju, kui nad seda sõndaega kuulutasid. See oli 20 salmi kontekst ning tähendus.
Salmis 16 kasutab Paulus ilmselt esmakordselt fraasi “usust õigeks mõistma”. Kristlased saavad olla kindlad, et Jumal võtab nad vastu - nende usu pärast Jeesusesse Kristusesse ning tema lepitussurma, ja see ei toimu mingil muul viisil, ega ola sellele lisaks ka midagi vaja.
Paljud meie hulgast loevad 20 salmi tänapäeval teistmoodi, kui Paulus seda mõtles: meie ei näe siin mingit vajadust “käsuseadusele surra”, sest me pole sellele ka iial elanud. Samas aga kirjutab Peetrus, et tulles Kristuse juurde, me “surime patule” (1Pt 2:24), ning meie elu peaks sellest ka tunnistust andma. Kord olime patu orjad, nüüd oleme õigsuse orjad -ning seda viimast punkti avab Paulu mujal veel laiemalt.
See mis tänases tekstis hämmastab, on hoopiski see, et Paulus kõneleb esimeses isikus. See viitab, et tegu ei ole enam pelga teoloogilise kontesptsiooniga, vaid Paulusele igapäevase elu reaalsusega, sest just Pauluse argielu oli avalikuks tunnistuseks selle kohta mida ta uskus.
Selle kommentaari autor: APÜ