Pauluse kuulsaks saanud argument on meeldejäävalt sõnastatud: päästmine saab olla vaid armu, mitte tegude läbi (s 15-16). Kuigi see on tõsi, ei olnud asjaolud siiski nii lihtsad. Lõppude-lõpuks on ka Toora Jumala armuline kingitus (Rm 7:7-22) ning kristlastelt nõutakse Kristuse seaduse järgimist (Gl 6:2). Nii arm kui sõnakuulelikkus on esindatud mõlemal ajajärgul.

Pauluse väide on aga, et – sõprus Jumalaga ei sõltu enam Toora seaduste pidamisest. Kui see nii oleks, siis oleks Kristuse surm olnud asjatu. Kuid kuna Kristus mitte ainult ei surnud vaid äratati ka üles Jumala poolt, on kõik asjad muutunud. Kuidas nii? Kuna Iisraeli rahva tõlgendamine Seadusest oli see, mis Jeesuse hukkamiseni viis, siis pidi Jeesuse ülestõusmine tähendama sellise tõlgendusviisi täielikku lõppu. Kui lihtsamalt väljendada siis – duellis Jeesuse ja Seaduse vahel mõistis Jumal Jeesuse võitjaks (Rm 10:4).

Ning Paulus – oma ajastu kuulsamaid eksperte Seaduse tundmises – teadis seda väga hästi. Nüüdsest on Jeesus – mitte Toora – Jumala kogu loodu taastamistöö keskmeks. Sõprus Jumalaga (õigsus) sõltub nüüdsest meie suhtest Jeesusega. Väga radikaalne suunamuutus, eriti juutide jaoks! See oli tõpoolest ühe ajastu lõpp ja uue algus.

Kas võime siis kõrvale jätta Vana Testamendi? Kindlasti mitte, kuid sellest ülem autoriteet kuulub Jeesusele. Elada Jeesuses tähendab, et pean olema surnud Seadusele. Ma ei saa ja ei tohikski anda selle reeglitele esikohta üle Jeesuse. Minu elu on nüüd Jeesuse elu – Tema elu elatud läbi minu.

Oleme kõik sageli väga ühte meelt, et Jeesuse isik peaks olema keskne meie eludes, kuid liiga tihti on meie fookus Jeesuse surmal meie pattude eest. Me ei tohiks unustada Jeesuse elu. Kolme aasta jooksul näitas ta meile selgelt milline on Jumal ja mida tähendab elada Jumala näo järgi loodult – elada tõelise inimesena. Kui seesama elu saab elavaks meis – peab see olema meie olemuse täiesti läbi immutanud. See peab saama meie elude aluslooks, mida elame.