Loe läbi alltoodud kirjakoht: Gl 3:15-22
Aabrahami usust ja õnnistuse tõotusest15Vennad, ma toon inimliku näite. Teatavasti ei saa inimese tehtud testamenti keegi tühistada ega sellele midagi juurde lisada.
16Aga tõotused on antud Aabrahamile ja tema soole. Ei öelda: "Ja sinu sugudele", otsekui paljude kohta, vaid nagu ühe kohta: "Ja sinu soole", kes on Kristus.
17Ma ütlen seda: Jumala poolt varem tehtud testamenti ei saa nelisada kolmkümmend aastat hiljem antud Seadus muuta kehtetuks, nii et see tühistaks tõotuse.
18Sest kui pärand tuleks Seaduse alusel, siis see ei tuleks enam tõotuse alusel; Jumal on aga Aabrahamile armu osutanud tõotusega.Seaduse otstarve19Milleks siis Seadus? See on üleastumiste pärast juurde lisatud, kuni tuleb sugu, kelle kohta oli antud tõotus, ja see on seatud inglite kaudu vahendaja käe läbi.
20Üksainus ei vaja vahendajat, Jumal on ju üks.
21Kas Seadus on siis Jumala tõotuse vastu? Ei mingil juhul! Sest vaid siis, kui oleks antud seadus, mis suudab teha elavaks, tuleks õigus tõepoolest seadusest.
22Kuid Pühakiri on kõik oleva allutanud patule, et tõotus antaks neile, kes usuvad, usust Jeesusesse Kristusesse.
Nagu noored, kes koolis erinevatesse kampadesse kogunevad, seostavad ka inimesed ennast elus sageli rühmitustega, mille ühiseks nimetajaks on millelegi vastandumine. Kahjuks on see tihti tõsi ka kristlaste ja erinevate uskkondade osas.
Selleks, et end samastada suurema pildiga kogu inimkonnast, tuleb oma kujutlusvõime piire mõnikord üsna tugevalt venitada. Paulusel oli see nägemus (s. 22). Ja ta ei mõista kuidas võisid galaatlased olla nii rumalad, et vahetasid tõelise, aulise, vabadusttoova evangeeliumisõnumi, omaenese pingutustele rajatud vaevalise pürgimisega taevasse - see on sama kui vahetada luksusauto vana vrakiga!
Vana Testamendi käsuseaduse eesmärk ja koht on olnud probleemiks kristlastele läbi sajandite. Paulus aga asetab kõrvuti need kaks viisi Jumala ees õigeks saada: täita käsuseadust või usus vastu võtta Jeesuse ohver. Pauluse vastased tahtsid käsuseaduse - koos kõikide reeglitega, mis keelasid juutide ja paganate vahelise suhtlemise - asetada Kristusest kõrgemale. Paulus aga näitab, et usk Jumalasse on võrreldamatult kõrgem pelgast seadusekuulekusest - rõõmustas ju Jumal Aabrahami usust, mis ilmnes juba enne kui käsuseadus üldse anti. Ta viib oma lugejad 430 aastat tagasi - sellesse aega, mis oli enne kui käsuseadus Moosesele anti, ja pigem tõotuse juurde, mille Jumal andis Aabrahamile (s. 17). See ütles, et kõik rahvad saavad õnnistatud Aabrahami ja tema järglaste läbi (ja nende hulka kuulub ka Jeesus Kristus) (s. 16, vt 1Mo 22:18). Paulus osutab ka sellele, kuidas Jeesuse elu ja surm on meid vabastanud sellest needusest - püüda täita kogu käsuseadust ning saada seeläbi Jumala silmis õigeks.
Käsk iseenesest ei ole halb. Käsuseadus anti hiljem pigem selleks, et inimkond (sealhulgas ka Iisrael) võiks mõista oma patust loomust (s. 19). Jumal asetas selle inimeste ellu, et see tooks nad Jeesuse juurde. Nüüd, kus Jeesus on tulnud, on Jumala tõotus Aabrahamile täidetud, sest nüüd on kõikidel rahvastel ligipääs Jumala tõotuste juurde, usu läbi Kristusesse (3:14, s.22).
Läbi Kristuse on vanad jagunemised eemaldatud ja asendatud ühendatud inimkonnaga, kus kõigil on reaalne võimalus osa saada Jumala tõotustest ja õnnistustest. Ja Jumal, kes on Üks (s. 20), igatseb uut, ühtset perekonda - mille kallihinnaline liige võid olla ka sina.
Selle kommentaari autor: APÜ