Loe läbi alltoodud kirjakoht: Gl 3:6-14
Aabrahami usust ja õnnistuse tõotusest6Nii nagu "Aabraham uskus Jumalat ja see arvestati talle õiguseks",
7nii mõistate teie, et need, kes on usust, on Aabrahami lapsed.
8Kuna aga Pühakiri nägi ette, et Jumal teeb paganad õigeks usust, siis ta kuulutas ette Aabrahamile rõõmusõnumit: "Sinus õnnistatakse kõiki paganaid."
9Nõnda siis õnnistatakse neid, kes on usust, koos uskliku Aabrahamiga.
10Kuid kõik need, kes rajavad end Seaduse tegudele, on needuse all, sest on kirjutatud: "Neetud on igaüks, kes ei püsi kõiges, mis on kirjutatud Seaduse raamatusse, et ta seda täidaks."
11Et aga Seaduse kaudu ei saa ükski õigeks Jumala ees, on ilmne, sest usust õige jääb elama.
12Aga Seadus ei ole usust, vaid "kes seda täidab, jääb elama selle kaudu".
13Ent Kristus on meid Seaduse needusest lahti ostnud, kui ta sai needuse meie eest - sest on kirjutatud: "Neetud on igaüks, kes puu küljes ripub" -,
14selleks et Aabrahami õnnistus saaks paganatele osaks Kristuses Jeesuses ja et me tõotatud Vaimu saaksime usu kaudu.
Šokeeriv paradoks.
Nüüd siis oleme selleni jõudnud. Siin, kirjas galaatlastele, kohtame Jumala õiglase seaduse šokeerivat paradoksi. See on särav valgus, täis tõde, ilu ning rõõmu. Ja ometi - tavalise inimese - nagu sinu, minu ja ka galaatlaste - jaoks on see talumatu, häda täis needus.
See on nii, sest oma põhiolemuses on Jumala seadus lihtsalt öeldes leping. Ning meil on võimalus seda täiesti vastu võtta ning kuuletuda küsimusi esitamata, või saada selle poolt hukkamõistetud.
Võimatu? Meil tuleb igas detailis järele anda: neis, mis meile loomu poolest sobivad, kui ka neis mis meid hämmastavad ning isegi kohutavad. Inimene saab Jumalalt midagi vastu võtta ainult usu läbi (s 14). On hämmastav et just seda näeme ka Vana Testamendi kangelaste - Aabrahami ja Moosese - eludes (Hb 11:23-31).
Samas ei sõltu meie usk millestki mida me teha võime - vaid sõltub üksnes sellest mida teame ning vastu võtame Jeesuselt.
Arvatavasti uskusid galaatia kristlased siiralt, et on Jumalale meelepärased. Nad teadsid Jumala teedest piisavalt ja mõistsid, et Jumal on neile seaduse andnud selleks, et Tema rahva kaudu võiks esile tulla Tema au.
Seaduse ja lepingu pidamine pidid olema Jumalale kuulumise tähised.
Ometi riidleb Paulus nendega öeldes, et nad on rumalad, “ära tehtud”, pimedad ning arutud. Sest on rahuldunud teisejärgulise kristluse ning usus elamise versiooniga. Nad on valinud käsuseaduse järele elamise selle asemel, et rõõmu tunda rikkalikust elust Vaimus.
Nii lihtne on uskuda, et meie teod Jumalale - need, mida teame Jumalale meeldivat - teenivad meile kuidagi välja ka Jumala armastuse ning vastuvõtmise. Taolise mõtteviisi varjukülg aga osutab meie tegelikule loomusele, mis on nõrk, ebapiisav ning täiesti võimetu täitma käsuseaduse nõudeid (s 10).
Kus on siis lahendus? Kristuses - kes tegi meile väljapääsutee. Tema surmas, mis lunastas meid (s 13); Tema Vaimus, mis elab meie sees. Meie usk peab rajanema sellel, milline on meie vastus Talle kõiges, mida ta meile on öelnud (s 2).
Jah - me võime tõesti olla Jumala püha rahvas. Vana igasugusest murest selle pärast, et ei suuda iial täita Jumala standardeid. Vaba selleks, et olla õnnistuseks tuhandetele enda ümber (s 14).
Selle kommentaari autor: APÜ