Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Ms 3: 1-11
Aadam ja Eeva1Aga madu oli kavalam kõigist loomadest väljal, kelle Issand Jumal oli teinud, ja ta ütles naisele: "Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?"
2Ja naine vastas maole: "Me sööme küll rohuaia puude vilja,
3aga selle puu viljast, mis on keset aeda, on Jumal öelnud: Te ei tohi sellest süüa ega selle külge puutuda, et te ei sureks!"
4Ja madu ütles naisele: "Te ei sure, kindlasti mitte,
5aga Jumal teab, et päeval, mil te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja."
6Ja naine nägi, et puust oli hea süüa, ja see tegi ta silmadele himu, ja et puu oli ihaldusväärne, sest see pidi targaks tegema. Siis ta võttis selle viljast ja sõi ning andis ka oma mehele, ja tema sõi.
7Siis nende mõlema silmad läksid lahti ja nad tundsid endid alasti olevat, ja nad õmblesid viigilehti kokku ning tegid enestele põlled.
8Ja nad kuulsid Issanda Jumala häält, kes rohuaias sinna ja tänna käis, kui päev viluks läks, ja Aadam ja tema naine peitsid endid Issanda Jumala palge eest rohuaia puude keskele.
9Ja Issand Jumal hüüdis Aadamat ning ütles temale: "Kus sa oled?"
10Ja tema vastas: "Ma kuulsin su häält rohuaias ja kartsin, sest ma olen alasti. Sellepärast ma peitsin enese ära."
11Siis ta küsis: "Kes on sulle teada andnud, et sa alasti oled? Või oled sa söönud puust, millest ma sind keelasin söömast?"
Jumal lõi maailma täiuslikuna. Mis valesti läks? Nii juutide, kristlaste kui ka koraani kommentaatorid on kõik ühel nõul selles, et paradiisiaeda sisenes saatan, kes meelitas inimesi Jumala ühele käsule mitte kuuletuma. Ometi ei ütle 1Ms 3 peatükk täpselt nii: samamoodi kui 1. peatükis, ei leia me siit ei kuradeid ega ingleid. Ühelgi teisel vaimsel jõul peale Jumala ei ole selles peatükis kohta. Ja ka madu on vaid üks loodud olenditest, kelle üle inimesel on meelevald. Me ei saa süüdistada madu!
Küsime, et kuidas sai kõikvõimas Jumal lubada kurjust? See viitab, et kurjus ei meeldi meile, ning võibolla mõtleme, et me ise oleksime maailma paremini hoidnud. Tänane tekst aga peegeldab probleemi tagasi meile. “Vaadake iseenedid!”, ütleb see. “Te muretsete selle pärast, mida Jumal lubab siia maailma, kuid ise teete suurema vaevata seda, mis on vale, siis lähete peitu ning teesklete, et teil ei ole sellega mingit pistmist olnud! Kas probleemiks on kurjus? Teie olete probleemiks!”.
Mul on sageli kiusatus arvata, et mina olen teistsugune: et olen nagu Aadam koraanis, kes tegelikult ei mässanudki, vaid keda saatan lihtsalt pettis, ning kes kohe meelt parandas, kui Jumal osutas tema sõnakuulmatusele. Või, et mul on kõigiti head kavatsused, ning ma lihtsalt eksisin nagu Aadam juutide kommentaaris, mille kohaselt Aadam eksis seepärast, et arvas end paremini Jumala au peegeldavat, kui tunneb nii head kui kurja. Kui me oleksime sellised, siis oleks Jeesus võinud ristisurmast pääseda - kuid salmid 4-6 on need mis asetavad süü minu peale.
Samamoodi kui Eeva, teen pattu ka mina, tahtes kõike teada ning osata kohut mõista nagu Jumal, motiveerituna mu enese himudest. Samamoodi kui Aadam, teen ma pattu selles, et lähen kaasa teistega. Täpselt samamoodi kui ülejäänud inimkond, vajan ka mina Püha Vaimu abi, et üldse tulla meeleparandusele. 1.Moosese raamat ei räägi meile, kas Aadam ja Eeva iial meelt parandasid. Üks mu islamiusuline kolleeg osutas asjaolule, et 1.Moosese raamat jätab selle loo tegelikult lõpetamata; koraan aga jutustab esimese inimpaari kohesest meeleparandusest ning andekssaamisest - sellal kui kristlastel on vaja tervet piiblilugu ning teist Aadamat, et toime tulla Aadama patuga.
Selle kommentaari autor: Ida Glaser