Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 143
Patukahetsuse palve1Taaveti laul.
Issand, kuule mu palvet, pane tähele mu anumist! Oma ustavuses vasta mulle, oma õiguses!
2Ja ära mine kohtusse oma sulasega, sest ükski elav inimene ei ole õige sinu palge ees!
3Sest vaenlane jälitab mu hinge, ta rõhub maha mu elu, ta paneb mind istuma pimedusse nagu need, kes on ammugi surnud.
4Mu vaim nõrkeb mu sees ja mu süda tunneb jubedust mu rinnus.
5Ma meenutan muistseid päevi, ma mõtisklen kõigist su tegudest, ma mõlgutan meeles su kätetöid.
6Ma laotan oma käed laiali sinu poole, mu hing himustab su järele nagu janunev maa. Sela.
7Vasta mulle peatselt, Issand! Mu vaim on lõppemas! Ära pane oma palet mu eest varjule, et ma ei saaks nende sarnaseks, kes lähevad alla hauda!
8Anna mulle vara kuulda oma heldust, sest ma loodan sinu peale! Anna mulle teada tee, mida pean käima, sest sinu poole ma tõstan oma hinge!
9Kisu mind ära, Issand, mu vaenlaste käest; sinu kaitse alla ma kipun!
10Õpeta mind tegema sinu meelt mööda, sest sina oled mu Jumal! Sinu hea Vaim juhatagu mind tasasel maal!
11Issand, elusta mind oma nime pärast, vii välja mu hing kitsikusest oma õiguse pärast!
12Ja hävita mu vaenlased oma helduse pärast, ja kaota ära kõik, kes mu hinge rõhuvad, sest ma olen sinu sulane!
Kahtlemata olid kunagi selle psalmi taga tegelikud vaenlased, aga me ei saa ega peagi nendest täpselt teadma. Sest tõde on, et me ei võitle mitte liha ja verega, vaid "taevaaluste kurjuse jõududega", mis kuuluvad inimese elu juurde, (Ef 6:12) ja on seotud eriti patu (mis Paulus ütleb, on vägi) (Rm 3:9) ja surmaga (mis Paul ütleb, on vaenlane). (1Kr 15:26) Selles valguses avaldab psalm suurepärast Kristuse evangeeliumi ootust ja kõnetab otse meie olukorda.Laulik alustab ja lõpetab, toetudes Jumala õigusele, sest tal ei ole midagi iseendast (s 1). Sarnaselt kõigi teistega on ta süüdi Jumala ees (s 2), ka Paulus tunnistab seda. (Rm 3:20) Ta tunneb ennast jälitatuna, rõhutuna, nõrga ja hirmununa (s 3,4). Ta on täiesti võimetu ennast ise päästma. Meenutades Jumala armu minevikus, laotab ta oma tühjad käed palves Jumala poole (s 5,6). George Herbertoli seda tunnet kogenud, kui ta kirjutas: "Kuigi mu patud minu vastu karjuvad / tegid sa mu puhtaks, / üksi sina kuulsid mind". ("King of glory, King of peace")Psalmi autor palvetab kõigepealt selle pärast, et ta võiks olla kindel, et Jumal aktsepteerib teda. Kui Jumal varjaks oma palet tema eest, siis muutuks surm tema koduks (s 7). Kuid Jumala olemus on lakkamatu armastus ja ta ei hülga ka surmas neid, keda armastas elus. Kahtluse öö annablõpuks maad säravale lootuse hommikule, mis kuulutab ette ka ülestõusmise hommikut, kui lõpuks tajume Jumala ustavuse ulatust (s 8). Siis palvetab psalmi autor armu eest kõndida Jumala teedel: "Õpeta mind tegema sinu tahtmist, juhi mind tasasel maal" (s 10). Kindlustunne andestuses viib uuele pühendumisele: "Mina olen su sulane" (s 12). Nii laseb see psalm ette aimata päeva, kui Paulus võib deklareerida: "Elu vaimu seadus Kristuses Jeesuses on sind vabastanud patu ja surma seadusest".(Rm 8:2)
Selle kommentaari autor: Alistair Campbell