Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jh 20: 24-31
Jeesus ilmub Toomale24Aga Toomas, keda nimetatakse Kaksikuks, üks kaheteistkümnest, ei olnud nendega, kui Jeesus tuli.
25Teised jüngrid ütlesid nüüd talle: "Meie oleme näinud Issandat." Aga tema ütles neile: "Kui ma ei näe tema käte sees naelajälgi ning ei pista oma sõrme naelte asemeisse ega oma kätt tema külje sisse, ei usu ma mitte!"
26Ja kaheksa päeva pärast olid ta jüngrid taas kodus ja Toomas nendega. Uksed olid lukus, aga Jeesus tuli, jäi seisma nende keskele ja ütles: "Rahu teile!"
27Seejärel ta ütles Toomale: "Pane oma sõrm siia ja vaata minu käsi ning pane oma käsi ja pista mu külje sisse ning ära ole uskmatu, vaid usklik!"
28Toomas vastas talle: "Minu Issand ja minu Jumal!"
29Jeesus ütles talle: "Kas sa usud seepärast, et sa oled mind näinud? Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad."Evangeeliumi kirjutamise eesmärgist30Jeesus tegi jüngrite ees veel palju muid tunnustähti, mida ei ole sellesse raamatusse kirja pandud,
31aga need on kirja pandud, et te usuksite, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg, ja et teil uskudes oleks elu tema nimes.
Tänane lugu ülestõusnud Jeesuse ning Toomase kohtumisest on andnud kristlastele lootust läbi sajandite. Toomas oli ilmselt loomu poolest sekptik ning tundus, et enne kui ta end millelegi isiklikult pühendas, vajas ta veenmist. Varasemad viited talle näitavad, et ta oli otsustavalt Jeesusele pühendunud, samas aga ka aus oma kahtlustes (Jh 11:16; 14:5).
Nüüd ilmub Jeesus lukustatud uste taga olevate jüngrite keskele ning läheb otsejoones Toomase juurde. Ta ei heida kõrvale ega põlasta Toomase kahtlusi, vaid läheb nende keskmesse, pakkudes Toomasele isiklikku kogemust läbi puudutamise ning nägemismeele. Seejärel aga õhutab Ta Toomast mitte enam kahtlema. Ning Toomase kogu südamest tulev vastus: Minu Issand ja minu Jumal! (s 28), on kõige viimane ülestähendatud tunnistuste reas, mida Jeesuse kohta antakse Johannese evangeeliumis. Lisaks sellele on seal Ristija Johannese tunnistus (1:34), Naatanaeli oma ( 1:49), samaaralste tunnistus ( 4:42), pimedana sündinud mehe tunnistus (9:33-38), Marta tunnistus (11:27) ning jüngrite tunnistused (16:30).
Krampides vaevleva poisi isa appihüüd: “Ma usun, aita mu uskmatust! “ sarnaneb paljude kristlaste isikliku kogemusega (Mk 9:24). Mõnes koguduses nähakse oma kahtluste avalikult sõnastamises ebaküpset tagasilibisemist.
Me elame järest suurenevas postkristlikus, postmodernistlikus, post-paljude-muude-asjade ajastul, kus kõik on vailedav ning kindlad veendumused need, millest on väga keeruline kinni pidada. Paljude jaoks on vanad kindlad tõdemused lakanud olemast, ning kaasaegne kultuur soosib aina rohkem küsivat suhtumist kõige suhtes, mis ilmutab kaldumist absoluudi poole. Ja sellises kontekstis on eluliselt oluline teha ruumi ka nende inimeste jaoks, kes tahavad uurida enda usku ning maadlevad raskete küsimustega - ilma kohut mõistmata pelgalt seepärast, et nad kahtlevad meile kallites tõdedes.
Jumal on piisavalt avar ning helde, et toime tulla ka meie kahtlustega - just seda näitab meile täna Toomase lugu. Ning asetudes vastakuti enda kahtlustega, tuues need oma palves Jeesuse ette, otsekui selle haige poisi isa - muutume võimeliseks usaldama ka seal, kus me aru ei saa.
Selle kommentaari autor: Fran Beckett