Loe läbi alltoodud kirjakoht: Js 9: 7-20
Jumala kohus Iisraeli üle7Issand läkitab sõna Jaakobisse ja see langeb Iisraeli peale.
8Seda saab tunda kogu rahvas, Efraim ja Samaaria elanikud, kes ütlevad upsakusest ja südame ülbusest:
9"Telliskivid on varisenud, aga meie ehitame tahutud kividest; metsviigipuud on maha raiutud, aga me paneme seedrid asemele."
10Ent Issand teeb tugevaks Retsini, ta vastase, ja kihutab üles ta vaenlased:
11süürlased idast ja vilistid läänest, ja need söövad Iisraeli täie suuga. Selle kõige juures ei ole ta viha veel ära pöördunud ja ta käsi on alles välja sirutatud.
12Sest rahvas ei ole pöördunud oma peksja poole ega ole nad otsinud vägede Issandat.
13Seepärast lõikab Issand Iisraelilt ühel päeval pea ja saba, võrse ja varre.
14Vana ja austatu on pea, aga valet õpetav prohvet on saba.
15Selle rahva juhid on eksitajad ja nende poolt juhitavad on viidud segadusse.
16Seepärast ei tunne Issand rõõmu ta noortest meestest ega halasta vaeslaste ja lesknaiste peale; sest kõik on jumalavallatud ja kurjategijad ja iga suu räägib jõledust. Selle kõige juures ei ole ta viha veel ära pöördunud ja ta käsi on alles välja sirutatud.
17Sest ülekohus põleb otsekui tuli, mis põletab kibuvitsu ja ohakaid ning süütab metsarägastikud kerkiva suitsuna haihtuma.
18Vägede Issanda raevust on maa kõrbenud ja rahvas on otsekui tuleroog: üks ei halasta teise peale.
19Ahmivad paremalt, aga on näljased, söövad vasakult, ometi ei saa kõht täis. Igaüks sööb oma käsivarre liha:
20Manasse Efraimi ja Efraim Manasset, mõlemad on üheskoos Juuda vastu. Selle kõige juures ei ole ta viha veel ära pöördunud ja ta käsi on alles välja sirutatud.
On kombeks imetleda enesekindlaid inimesi, keda ükski elusündmus ei suuda maha suruda. Kui aga taoline suhtumine viia äärmuseni, muutub otsustavus kangekaelsuseks ning viimselt, teadlikuks trotsimiseks.
Juuda kuningriigi põhjanaabrid olid otsustanud minna omaenese valitud teed uskudes, et omaette hoides muutuvad nad tugevamaks, kujundavad ise enda saatuse ning valitsevad oma asjaajamiste üle. Samas polnud neil aimugi millised võiksid olla selle otsuse tagajäjred, sest nad olid liiga kaua Jumalat “pisendanud” ning tähtsusetuks pidanud, kaotades igasuguse perspektiivi rahvusvahelistes suhetes. Suur kala väikeses tiigis ei pruugi arugi saada, et tõusuvesi on tulemas. Selle tagajärg aga muudab maastiku igaveseks.
Nii nagu paljudes teistes piiblilugudeski, on juhid need, kes peavad vastutama ja aru andma. Eesõigustega kaasnevad alati ka kohustused. Rahvuslikud ning religioossed juhid olid oma ülesandes läbikukkunud. Nad olid viinud rahva eksiteele ning korruptsioon oli levinud kõikjale rikkudes igasugused standardid, väärtused ning suhtumised. Esimesed märgid lagunemisest ilmuvad suhtluses, kui see mida tegelikult mõeldakse hakkab välja “lekkima” lammutavais sõnades. Sõnade tõukajaiks on mõtted ja sõnade abiga püütakse sageli legitimeerida tegevusi.
Tänases tekstis näeme rahvusliku allakäigu spiraali. Spiraali mida oleks vaja katkestada, murda - mingi hoopis teise hääle poolt, mida inimesed peaksid kuulama ning elustiili vahendusel, mida tuleks neile eeskujuna näidata.
Liiga kerge on lihtsalt ajaga kaasa voolata, aidates kaasa ühisele lagunemisele - olgu see siis enda koguduses või rahva seas. Samas läheb erinemine kalliks maksma ükskõik millises inimgrupis, samamoodi kui ka õigete sõnade ning hääletooni leidmine selleks, et kutsuda inimesi tagasi Jumala juurde. Viimselt kukub kokku iga plaan Jumala ignoreerimiseks, ning siis näidatakse näpuga kõikide ning igaühe peale. Sisemiselt aga kaasneb sotsiaalse lagunemisega huupi süü jagamine “neile” (kes on meie “vastu”) - neile, kes on süüdi kõigis meie õnnetustes!
Selle kommentaari autor: Colin Sinclair