Loe läbi alltoodud kirjakoht: Js 10:1-19
Nurjatud kohtunikud ei pääse1Häda neile, kes annavad nurjatuid seadusi, ja kirjutajaile, kes kirjutavad vääri otsuseid,
2et väänata abitute õigust ja kiskuda kohus mu rahva viletsailt, et lesknaised saaksid neile saagiks ja et nad võiksid vaeslapsi paljaks riisuda!
3Aga mida te teete katsumispäeval ja tormis, mis tuleb kaugelt? Kelle juurde te põgenete abi saama? Ja kuhu jätate oma varanduse?
4Ei ole muud kui põlvitada vangide seltsi või langeda tapetute sekka. Selle kõige juures ei ole ta viha veel ära pöördunud ja ta käsi on alles välja sirutatud.Assur nuhtleb ja saab nuhelda5Häda Assurile, kes on mu viha vits ja kelle käes on mu sajatuse kepp!
6Tema ma läkitan jumalavallatu rahva vastu ja teda ma käsin oma vihaaluse rahva pärast võtta noosi ja riisuda saaki ja tallata teda nagu tänavapori.
7Aga tema ei kavatse nõnda ja nõnda ei mõtle ta süda, vaid temal on südames hävitada ja hukata rahvaid, ja mitte väheseid,
8sest ta ütleb: "Kas pole mu pealikud kõik kuningad?
9Eks Kalnol käinud käsi nagu Karkemisel, eks Hamatil nagu Arpadil, eks Samaarial nagu Damaskusel?
10Kuna mu käsi ulatus ebajumalate kuningriikideni, kus nikerdatud kujusid oli rohkem kui Jeruusalemmal ja Samaarial,
11eks ma või siis talitada ka Jeruusalemma ja selle kujudega nõnda, nagu ma talitasin Samaaria ja selle ebajumalatega?"
12Aga kui Issand on lõpetanud kõik oma töö Siioni mäel ja Jeruusalemmas, siis ta nuhtleb Assuri kuningat ta südame ülbuse vilja ja ta suureliste silmade kõrkuse pärast.
13Sest too ütleb: "Ma tegin seda oma käe rammuga ja oma tarkusest, sest ma olen taibukas. Ma nihutasin rahvaste piire, riisusin, mis kuulus neile. Oma vägevuses tõukasin ma valitsejaid troonilt.
14Mu käsi leidis rahvaste vara otsekui linnupesa; ja nagu korjatakse mahajäetud mune, nõnda ma korjasin ära kõik maad, ja ei olnud kedagi, kes oleks lehvitanud tiibu või teinud noka lahti ja piiksatanud."
15Kas kiitleb kirves selle ees, kes temaga raiub, või suurustab saag saagija ees? Nagu viibutaks vits oma ülestõstjat, või nagu kergitaks kepp seda, kes ei ole puu.
16Sellepärast läkitab Jumal, vägede Issand, tema priskete sekka kõhetustõve, ja tema toreduse all lahvatab tuli.
17Iisraeli valgus muutub tuleks ja tema Püha leegiks, mis ühel päeval põletab ja neelab ta ohakad ja kibuvitsad.
18Ja ta lõpetab tema metsa ja viljapuuaia toreduse koos ihu ja hingega. See on otsekui põdeja kidunemine.
19Vähe jääb siis üle ta metsapuudest: poisike võib need kirja panna.
On vahe seaduse valitsemise ning valitsemise vahel seaduse järgi. Kristlasi kutsutakse olema seadusekuulekuad, kuid samas on meie kohus paljastada halvad seadused, ja see tähendab, et meis peab olema valmisolek vaeva näha ka selliste seaduste tühistamiseks.
Ka põhikirja pandavad laused ning sõnad ei asetse ülalpool kriitikat. Avalikku rahulolematust saab väljendada mitmeti, nagu näiteks lobi tehes, avalikke protestiaktsioone korraldades või ka valimiskasti kasutades.
Vaeste rõhumine on jätkuvalt päevakajaline teema. Ning alles siis kui saad ise kogeda nende abitust, kes tunnevad, et kogu süsteem toimib nende vastu, hakkad mõistma mis tunne on olla “mitte isik”. Jumal hoolib ja hoolitseb vaeste eest, ning ootab, et ka tema rahva liikmed osutaksid neile abi praktilisel ja nähtaval viisil. Seal, kus turvalisus sünnitab ükskõiksust ei jää Jumal ükskõikseks. Kord tuleb ka see päev, mil need võimustruktuurid, mida inimesed on harjunud manipuleerima, vahetuvad teistega, mille üle nad kontrolli ei oma. Just nii saab olema Iisraeliga, kui Assüüria sisse tungib; sama võib juhtuda meiega juba lähitulevikus.
Aga isegi see relv, mida Jumal kasutab, ei ole immuunne Tema kohtumõistmise suhtes. Jumala viha vits, Assüüria (s 5), saab Paabeli tõusu läbi karistatud ka ise. Võimu probleem on selles, et see toidab uhkust ning paneb neid kes võimu omavad tundma, nagu oleks nood ülalpool seadust. Ometi tuleb kogu võim Jumalalt ning peab vastust andma Jumala ees. Seepärast peaks tööle hakkama meie sisemine häirekell, kus iganes sõna “mina” hakkab esinema liiga sageli. Mida kõrgemale inimene tõuseb, seda kergem on tal kukkuda ning seda avalikum see on.
Vaatamata kõigele, mis Iisraeli ees ootas, ei olnud tema lugu sellega lõppenud. Pühakiri ütleb selgesti, et järele jäetakse jääk, kes hoiab usu poole ning uskumise tee poole. Võibolla ei saa nad oma veendumuste jaoks eetriaega; võibolla hakatakse neid pilkama ning naeruvääristama ja püütakse vait sundida, kuid need ei muutu ega tagane.
Selle kommentaari autor: Colin Sinclair