Teisipäev, 15. Juuli 2014
Loe läbi alltoodud kirjakoht: Js 14:1-23
Jumal taastab oma rahva1Issand halastab Jaakobi peale, valib taas Iisraeli ja asustab nad nende oma maale; võõradki seltsivad nendega ja liituvad Jaakobi sooga.
2Ja rahvad võtavad nad ning toovad nad nende pärispaika; aga Iisraeli sugu teeb nad Issanda pinnal enesele sulaseiks ja teenijaiks: nad võtavad vangi oma vangistajad ja valitsevad oma rõhujate üle.Pilkelaul Paabeli kuninga kohta3Ja sel päeval, kui Issand annab sulle rahu vaevast ja ahistusest ning raskest tööst, mida sa pidid tegema,
4hakkad sa laulma seda pilkelaulu Paabeli kuningast ja ütled:
Kuidas on siis nüüd kallaletung lakanud, rõhumisele lõpp tulnud?
5Issand on katki murdnud õelate kepi, võimutsejate vitsa,
6mis lõi rahvaid raevus lõppemata löökidega, mis rahvusi valitses vihas lakkamatu jälitusega.
7Kogu maa tõmbab hinge, puhkab, nad rõkatavad rõõmust.
8Sinust tunnevad rõõmu ka küpressid ja Liibanoni seedrid: "Sest ajast, kui sa lamad maas, ei tule keegi meid raiuma!"
9Surmavald all on liikvel sinu pärast, et võtta vastu su tulekut: ta äratab sinu pärast surnute vaimud, kõik maa juhid, laseb nende aujärgedelt tõusta kõik rahvaste kuningad.
10Need kõik kostavad ja ütlevad sulle: "Sinagi oled jäänud jõuetuks nagu meie, oled saanud meie sarnaseks!"
11Alla surmavalda on tõugatud su kõrkus, su naablite helinad; su alla on laotatud ussikesi ja sind katavad vaglad.
12Kuidas sa ometi oled alla langenud taevast, helkjas hommikutäht, koidiku poeg, tükkidena paisatud maha, rahvaste alistaja?
13Sina ütlesid oma südames: "Mina tõusen taevasse, kõrgemale kui Jumala tähed tõstan ma oma aujärje ja istun kogunemismäele kaugel põhjamaal.
14Ma lähen üles pilvede kõrgustikele, ma teen ennast Kõigekõrgema sarnaseks."
15Aga sind tõugati alla surmavalda, kõige sügavamasse hauda.
16Kes sind nägid, silmitsevad sind, vaatavad sind üksisilmi: "Kas see on mees, kes pani maa värisema, kuningriigid vabisema,
17kes tegi ilmamaa kõrbe sarnaseks ja kiskus maha selle linnad, kes ei lasknud oma vange koju?"
18Kõik rahvaste kuningad magavad auga, igaüks oma hauakambris,
19sina aga oled nagu põlatud oks, eemale heidetud oma hauast, kaetud tapetutega, mõõgaga läbipistetutega, kes paisatakse alla kivimurdu purukstallatud laibana.
20Sina ei ühine nendega hauas, sest sa oled hävitanud oma maa, tapnud oma rahva. Iialgi enam ei nimetata kurjategijate sugu.
"Sest igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse, igaüht, kes ennast ise alandab, ülendatakse" (Lk 18:14) Issand, palun õpeta Sina mulle selle tähendust!
Selle peatüki peamine fookus jääb Paabeli langemise juurde (s 4.23). Samamoodi kui rõõmustati natsi-Saksamaa langemise üle, põhjustab ka Paabeli langemine ulatusliku rõõmupuhangu (s 7,8). Jesaja kujutab seda üsna ootamatust vaatenurgast - srumavallas, kus sealolevad valitsejad tervitavad Paabelit, kelle suurusest on järele jäänud vaid tühi kest (s 9-11).
Peatüki keskne kujund on tõus mäele, mis tundub ulatuvat taevasse - ning siis sellelt põhjatusse sügavikku kukkumine (s 12-15). Jesaja vaates on Paabel nagu hommikutäht, kirgas ning täis lootust. Ometi pöördub see kirkus ülbeks ambitsiooniks ulatuda taevani, ning olla suurim, mis toob kaasa madalaimale langemise- ning kus väljend "sind tõugatakse alla" viitab Jumala enese toimimisele (s 15). Nii saab Paabelist hoiatav näide uhkusest, mis viib langemiseni. Sama teema kajastub läbi aegade ka väärtkirjanduses. Shakespeare kirjeldab Macbethi, kelle suur ambitsioon toob talle küll trooni, kuid kelle lõpp saabub mõrvarliku türanni poolt; Tolkien näitab Sarumani ja Sauroni kustumatut võimunälga, mille sees nende oma rumalus ning näiliselt tähtsusetute kääbikute ustavus ja julgus viimaks nad ka kukutavad.
Selle keskse kujundi ümber on Iisraelile eriline lootuse sõnum, neile kes suure Paabeli kõrval tunduvad üsnagi väikesed ning tähtsusetud. Nende vangipõlvele tuleb lõpp (s 1-3). Jumala plaanis on see, et teine suur valitseja, Assüüria saab samuti kukutatud (s 24-27) siis, kui ta läheb ründama neid, kes elavad maal mida Jumal nimetab "enese maaks" (s 25).
Nii mõnegi rahva jaoks (näiteks vilistid) oleks väär rõõmustada Assüüria langemise pärast (s 29-3), kuid need, kes elavad Siionis ning on sinna Jumala enese poolt kindlalt rajatud, võivad omada tugevust ning turvalisust mis puudub kõikidel teistel (s 32). Maailmas, mis on täis kardetavaid ülestõuse, on ka üks turvaline ning kindel paik.
Kus on suuruse ning turvalisuse asupaik? Eanamasti mitte selles kohas, kust inimesed seda otsivad. Vaid Siioni lapsed" tunnevad rajatud rõõme ning kadumatuid aardeid.
Selle kommentaari autor: Walter Moberly