Loe läbi alltoodud kirjakoht: Js 15:1-16:14
Ennustus Moabi kohta 1 Ennustus Moabi kohta: Tõesti, ühel ööl on Moabi Aar hävitatud, vaikima pandud. Tõesti, ühel ööl on Moabi Kiir hävitatud, vaikima pandud. 2 Ka Diibon läheb üles templisse, ohvriküngastele nutma, Nebol ja Meedebal ulub Moab. Kõigil on pead pöetud ja kõik habemed on ära aetud. 3 Tänavail pannakse kotiriie selga, katustel ja turgudel uluvad kõik, upuvad pisaraisse. 4 Hesbon ja Elaale kisendavad appi, Jahaseni kostab nende hääl; seepärast lõdisevad Moabi niuded, väriseb ta hing. 5 Mu süda kisendab Moabi pärast. Ta põgenikud põgenevad Soarini, Eglat-Selisijani. Jah, mööda Luuhiti tõusuteed minnakse nuttes üles, jah, Hooronaimi teel tõstetakse hädakisa hävingu pärast. 6 Sest Nimrimi veed muutuvad kõrbeks; jah, rohi kuivab, taimkate kaob, haljust ei ole enam. 7 Seepärast nad viivad oma kogutud vara ja nende poolt tallelepandu üle Remmelgajõe. 8 Jah, appihüüd kajab Moabimaal; ta hädakisa kostab Eglaimini, ta hädakisa kostab Beer-Eelimini. 9 Jah, Diimoni veed on täis verd. Aga veel muudki ma saadan Diimonile: lõvi Moabi pääsenute ja maale jäänute kallale. Ennustus Moabi kohta 1 Lähetage maavalitseja jäärad Selast kõrbe kaudu Siioni tütre mäele! 2 Nagu põgenevad linnud, peletatud pesakond, on Moabi tütred Arnoni koolmeil. 3 Anna nõu, tee otsus! Las olla su vari otsekui öö keskpäeval. Varja väljaaetuid, ära reeda põgenikku! 4 Anna enese juures asu Moabi pillutatuile, ole neile pelgupaigaks hävitaja ees! Kui rõhujal on lõpp, hävitus lakkab, tallajad kaovad maalt, 5 siis rajatakse armastuses aujärg ja sellel istub Taaveti telgis kindlalt kohtumõistja, kes nõuab õigust ja on osav õigluses. 6 Me oleme kuulnud Moabi kõrkusest - ta on väga ülbe; tema upsakusest ja uhkustamisest ning tema tühist hooplemist. 7 Seepärast ulub moab moabi pärast, kõik uluvad. Te leinate Kiir-Hareseti rosinakakkude pärast täiesti lööduina. 8 Sest rüüstatud on Hesbon, kolletanud Sibma viinapuud, rahvaste isandad on peksnud maha nende vääriskobarad. Need ulatusid Jaaserini, laiusid kõrbes, nende väädid lokkasid, tungisid üle mere. 9 Seepärast ma nutan koos Jaaseri nutuga Sibma viinapuude pärast; ma kastan sind oma silmaveega, Hesbon ja Elaale. Sest sinu suve ja lõikuse kohal on kõlanud vaenuhüüd. 10 Rõõm ja ilutsemine on võetud viljapuuaiast ja viinamägedes ei ole hõiskamist ega rõõmuhüüdeid. Veini surutõrtes ei sõtku tallaja, tööhõiked ma lõpetasin. 11 Seetõttu kaebleb mu hing otsekui kannel Moabi pärast, ja mu süda Kiir-Hareseti pärast. 12 Ja kui nüüd Moab ennast näitab, kui ta ennast ohvrikünkal väsitab ja läheb oma pühamusse palvetama, siis ta ei suuda midagi. 13 See on sõna, mis Issand Moabi kohta varem oli öelnud. 14 Aga nüüd kõneleb Issand ning ütleb: „Kolme aasta pärast, palgalise aastate sarnaselt, muutub Moabi hiilgus koos kogu tema suure hulgaga väärtusetuks, ja jääk on pisike, tähtsusetu ja jõuetu.”
Nüüd on Jesajal visioon katastroofi kohta, mis tabab Iisraeli naabrit, Moabi. See õnntetus tuleb kiirelt ja ootamatult “öösel” (15:1). Ellujäänute edasine elu on üksainus suur matus, kus nad nutavad ning leinavad (15:2-4). Katastroofi olemusest meile ei räägita, kuigi selle põhjuseks on selgelt Moabi üleääreajav uhkus (16:6), mis paneb Moabi samasse ritta Paabeliga. Jumalatelt, kelle poole Moab pöördub, ei tule mingit hingamist ega lootust ( 15:2, 16:12).
Sellest hoolimata ei vaata Jesaja nende õnnetusele külma rahuloluga, et nad “said mida olid ära teeninud”. Pigem ühineb ta nutjatega (15:5, 16:9,11) nii, et terve peatükk muutub hukkamõistu asemel üheks suureks nutulauluks Moabi pärast. Selle kõige keskmes on kaastunne.
Samuti on Jesaja see, kes õhutab moabiite saatma delegatsiooni Jeruusalemma- sealt abi otsima. Järgmised salmid (16:2-4) esindavad seda, milline oli moabiitide vastus. Siioni juhid võiksid neile vaadata kaastundega ning aitama sõjapõgenikke hea nõu ja varjupaigaga - see oleks neile kui jahedus keset päevapalavust. Jesaja õhutuse aluseks on kindlus, et Jeruusalemmas on kuningas, kellel on see peamine isiksuseomadus, mida Jumal ootab valitsejatelt - innukus teha seda mis on õige ( 16:4b, 5). Jumala rahva siirus ja ausus peab olema nähtav helduses nende vastu, kes vajavad abi.
Viimaks uuendab ning täiendab Jesaja enda sõnumit (16:13, 14). Tundub, et eelnevalt antud sõnumist ei ole rahvas täiesti aru saanud. Endiselt on Moab pärjatud hiilgusega kuigi see ei kesta enam kaua. Porhveteering ei anna tuleviku ajatabelit, vaid moraalse ning vaimuliku visiooni, mis toob esile Jumala eesmärgid, mida saab täita rohkem kui ühel viisil.
Selle kommentaari autor: Colin Sinclair