Jeesus pöördub tagasi paika, kus oli teinud oma esimese imeteo, ning kohtame nüüd meest, kes olles Temast kuulnud, tuleb ta juurde. Teda kirjeldatakse kui “kuninga ametimeest” (s 46), mis viitab, et ilmselt töötas mees Heroodese õukonnas.  Kui Nikodeemos kuulus religioosesse kõrgklassi, siis see mees töötas poliitilise võimu keskuses. Ja tema küsimused ei puuduta käsuseadust või usulisi rituaale - tema südame igatsus on väga sirgjooneline: ta tahab et ta poeg võiks ellu jääda. Jeesus proovib teda, kas ta tõesti usub, kuid mees suudab näha vaid oma poja suurt vajadust ja lootust mida Jeesus toob.

Peale eelnevaid teoloogilisi diskussioone tundub see tekstilõik ülimalt lihtsakoeline - ometi võtab see kokku kõik eelneva. 

Johannese evangeeliumi 3. ja 4. peatükkide sõnum on lihtne: me oleme kõik ohus- nii usulised juhid, või sotsiaalsed heidikud, prohvetiõpilased või riiklikud ametimehed - surra igavest surma, kuid Jumal on saatnud Jeesuse, et igavese surma asemel võiksime pärida igavese elu. Miks on Jumal seda teinud? Sest Ta armastab meid! Kuidas võime selle saada? Kui tuleme ja küsime.

Tänases lõigus on aga ka tumedam pool. Salmis 45 jutustab evangelist, et Galileas võeti Jeesus rõõmuga vastu, ilmselt imede tõttu, mida ta seal varem teinud oli - samas oli Jeesus üsna hiljuti oma jüngreid hoiatanud, et prohvetit ei austata tema oma kodukohas. Kuidas peaksime sellest ilmsest vastuolust aru saama? Selgitavad viited leiame Jh 2:23-25 ja 4:48. Usk, mis rajaneb täielikult vaid imede nägemisele ning igatsemisele, on puudulik. Selline usk ei austa Jeesust, ning taolise usuga inimesele ei ilmuta Jeesus oma tõelist olemust. Salmis 46 meelde tuletatud Jeesuse esimene imeteo eesmärk on tuletada meile meelde mis oli Jeesuse tulemise tõeline eesmärk. Puudulik usk keskendub imetegudele ega suuda näha seda, millele osutavad imeteod. Kuninga ametimehe usk Jeesuse sõnasse tuletab meile meelde, et Jeesus on Sõna (Jh 1:1), näidates, et mehe usk ulatus kaugemale tunnustegudest, Kristuse eneseni.