Mõned uurijad pakuvad, et see psalm kirjeldab igaaastast püha, millega tähistati kuninga, kui Jumala esindaja troonile asumist. Parem variant tundub olevat näha seda psalmi pigem kirjeldusena seaduselaeka Jeruusalemma toomisest (2Sm 6), mis on kirjutatud just selleks sündmuseks ning mida hiljem kasutati sama sündmuse tähistamiseks. Missugused ka poleks välised põhjused või tingimused, tänane psalm tähistab reaalsust, et Issand on Kuningas! Psalm algab Jumala kui Looja esiletoomisega, liigub edasi jumalakummardaja südame juurde ning lõpeb Aukuninga kohaloleku üle rõõmustamisega. Salmid 3-10, tunduvad edasi andvat mingit templis toimuvat jumalateenimisega seotud sündmust.

Meile pakub psalm pürgimiseesmärki - auhiilgusest tädetud ülistust kõikvõimsale Looja-Jumalale (s 1,2), võidukale Sõjamees-Jumalale (s 8) (2Ms 15:3), aulisele Suverään - Jumalale (s 7-10). Selle taustal tundub meie endi jumalapilt ebapiisav ning meie kogemus Tema kummardamisest verevaene. Liiga sageli on meie Jumal kujundatud me endi sarnaseks - kujutluseks pinnapealsest, ennast täis armastusest ning õigest, kuid moonutatud igatsusest suhte järele.

Nende jaoks, kelle Jumal on kujundatud enese arusaamise järgi nende endi vajadustest, on tänase psalmi Jumal midagi täiesti uut ja üllatavat. Meile võib mitte meeldida pilt Jumalast, kes on võimas lahingus (see võib haavata meie tundlikkust ) mida nagunii tuleb tasakaalustada  perspektiiviga Jumala olemuse tesistest omadustest - samas vajame kõik Jumalat, kes suudab lüüa ning hävitada kurjuse. Vajame Jumalat, kes on müstiline ning ääretu, suurem kui keegi suudab hoomata, palju majesteetlikum kui me välja kannataksime. Ja meie ülistus ning kummardus Talle peaks midagi sellest ka väljendama. Tegelikult kõlbabki vaid tõeline imetluse ning hämmastuse tundmine, õige jumalakartus, ning see et anname üle oma vääritu inimeseksolemise (s 4), mis on tehtud vastuvõetavaks Kristuse surma kaudu. Jumalakummardamine, mis sihib sellest vähemat, ei ole oma nime väärt.